Mul on täna mingi täiesti teistmoodi energia sisse tulnud. Ideid lendab sajas kaares ja samal ajal tahaks terve päev Mayaga batuudil hüpata, et killukestki sellest energiast ära põletada, muidu on liiga palju lihtsalt.
Continue reading “Maal lolliks läinud ja kelleks Maya suurena saada tahab”
Iga kord sama asi. Kui tõesti tundub, et kõik on pekkis ja meeleheide tikub ligi ja sees on painav segadus, siis tuleb ennast lihtsalt liigutada.
Continue reading “Jooksmine päästab mu elu ja Maya on ikka nii armas (mõnikord)”
Ühel hetkel kui ma olin päris segaduses ja ei saanud enam üldse sotti, kuidas või kuhu edasi minna oma eluga. Ma tabasin end mõttelt, et ma tean suurepäraselt seda, kes ma kindlasti ei ole ja mida ma kindlasti ei tee.
Ma olen nelja aasta jooksul nii tihti õnnelik olnud, et meie emakeel on just eesti keel ja et keegi kunagi meist kuskil aru ei saa.
Tütre kasvatamine on mind päris paljusid iseenda komplekse mõistma pannud. Ja ilmselt on suur osa neist tekkinud tasapisi juba pisikesest peale.
Näita mulle, millised pildid sul telefonis on ja ma ütlen sulle, mis su elus kõige tähtsam on.
Singapuri klienditeenindajad on alla igasugust arvestust. Ma isegi ei räägi müüjatest, kes kunagi “tere”, “aitäh” või “palun” ei ütle. Kuigi imestama paneb kui kohtad mõnda, kes vähemalt ühte neist sõnadest mõistab kasutada.
Continue reading “Uskumatu klienditeenindus, jäätee ja mu õnnis “aeg iseendale””
Nii hea on olla. Maya sai just teise Maya ja tema õega kokku ja ma ootan kuni Martin mänguplatsile tuleb ja siis lähen jooksma.
Continue reading “Milleks need koerad siis on? Ikka selleks, et saaks karjuda”
Päkapikud meie peres sel aastal üldse ei käinudki. Kuidagi läks nii, et me ei hakanud igapäevaselt peale käima, et “Käitu nüüd ilusti, päkapikud näevad!!” ja ega me seda üleni viisakat päeva pole siin peres ammu näinud ka.
Continue reading ““Õõh, mina küll vetikavorste ei taha!” ehk meie jõulud 2018″
