Neljapäeva hommiku veetsime Mayaga Newcastle’i kesklinnas ja no nii-nii suur rõõm puges põue. Mine tea, kas asi oli lihtsalt ilusas ilmas või on see linn end ikka tõsiselt mulle südamesse kinnitanud.
Continue reading “Käisime üldse samas linnas?”
Vaatasime eile filmi “Searching for Sugar Man”. Hea film oli, aga meid hakkas rohkem hoopis Cape Town huvitama. Kuna meil on külmast kliimast üsna kõrini, siis mõtlesime esialgu, et ehk saaks selle panna “võime sinna paariks aastaks kolida” kohtade nimekirja.
Continue reading “Miks me ikkagi ei koli lähiajal Lõuna-Aafrikasse ja toiduhügieenist”
Ma mäletan viimast korda kui mulle niisama raha anti. Umbes aasta tagasi. Ostsime Mayaga nurgapoest allahinnatud kirsstomateid ja hummust.
Hommik algas sellega, et avasin peale kolme tundi une ootamist taas silmad ja mõtisklesin omaette, kas ma nüüd siis magasin või unustasin und oodates uinumise üldse ära.
Homme juba istumegi jälle lennukisse. Jälle võtame takso ja sõidame oma pisikesse korterisse Manchesteri kesklinnas.
Me olime täiesti valmis maksma pearoa eest 14 eurot, aga oli veel üks suur aga, mis rikkus terve asja ära.
Continue reading “Loss, Keila juga ja see imelik hetk kui restoran on võimetu tegema vegantoitu”
Alguses heidutas mind see 4 tundi. Et äkki on vähe või ei jõua kõike teha või midagi. Aga ei, isegi porimülgastes venides jõudsime rahulikult kõik kohad läbi käia.
Lennukis juhtus mu kõrvale istuma üks rootslane. Talle meeldis väga mu raamat ja ma sain tükk aega muiata, silmanurgast jälgides, kuidas ta püüdis seda koos minuga lugeda.
Pakkida pole absoluutselt veel mõtet, sest kohver on praegu kindla graafiku järgi kord Maya voodiks, kord kutsika voodiks ja siis jälle tita voodiks.
