Juhtub ainult minuga

Ehk lugu sellest, kuidas ma kolm tundi seiklesin, et pool tundi võistelda.

Advertisements

Natuke piinlik ehk sellest, kuidas ennast vormis hoian

“Vormis hoidma” on siinkohal vist tegelikult vale väljend, sest mul ei ole mingit kindlat eesmärki mingisuguses kindlas vormis olla. Nagu nähtavalt. Võib-olla see hasart veel tekib kogu asja käigus, aga prioriteet see kindlasti pole.

Kuidas teha üks 3-aastane eriti rõõmsaks?

Ei, ma ei ostnud talle ühtegi uut mänguasja. Ei viinud teda mängutuppa ega kinno ega pannud talle ühtegi multikat.

Viimati loetud raamatud

Eriti raske on mu jaoks kirjeldada raamatut, mis mulle väga meeldis. No lihtsalt kõik sõnad, mis ma ritta sean, tunduvad kuidagi liiga mõttetud. Ei anna üldse edasi seda kui suurepärane üks või teine raamat oli.

Mis needus see on?

Blogiga alustamisest saati on minuga kaasas käinud üks needus. Lausa päris esimesest blogipostitusest peale, mulle tundub.

Ainult naistele: Elu pikim jooks ehk Mooncupiga saab joosta küll

Saab joosta küll, aga ainult siis kui sul liiga elavat fantaasiat pole. Minul see loomulikult on.

Jee, nüüd olengi päris jooksja?

Eelmisel nädalal juhtus täpselt kaks väga tähtsat jooksmisega seotud asja ja mul on esimene võistlus mõttes.

Nädalaga 36

Jaanuari alguses oli mul veel raske üht kilomeetritki joosta. Ma läksin pimedas jooksma, et keegi ei näeks, kuidas ma ei jaksa. Esimene kord jooksin ainult 800 meetrit! Ja sel nädalal jooksin kokku võrratud 36 kilomeetrit. Kõige rohkem järjest 11 kilomeetrit.

Hakkasin jälle jooksma ja mu geniaalne reklaam

Ma olen tegelikult juba poolteist kuud üsna korrapäraselt jooksmas käinud. Eelmine aasta läks kõik selles osas pekki, nii et otsustasin sel aastal jooksmisele teistpidi läheneda.