Iga kord sama asi. Kui tõesti tundub, et kõik on pekkis ja meeleheide tikub ligi ja sees on painav segadus, siis tuleb ennast lihtsalt liigutada.
Loe edasi “Jooksmine päästab mu elu ja Maya on ikka nii armas (mõnikord)”
Niisama lobajuttu ja saiajuttu.
Ehk lugu sellest, kuidas ma kolm tundi seiklesin, et pool tundi võistelda.
“Vormis hoidma” on siinkohal vist tegelikult vale väljend, sest mul ei ole mingit kindlat eesmärki mingisuguses kindlas vormis olla. Nagu nähtavalt. Võib-olla see hasart veel tekib kogu asja käigus, aga prioriteet see kindlasti pole.
Loe edasi “Natuke piinlik ehk sellest, kuidas ennast vormis hoian”
Ei, ma ei ostnud talle ühtegi uut mänguasja. Ei viinud teda mängutuppa ega kinno ega pannud talle ühtegi multikat.
Eriti raske on mu jaoks kirjeldada raamatut, mis mulle väga meeldis. No lihtsalt kõik sõnad, mis ma ritta sean, tunduvad kuidagi liiga mõttetud. Ei anna üldse edasi seda kui suurepärane üks või teine raamat oli.
Blogiga alustamisest saati on minuga kaasas käinud üks needus. Lausa päris esimesest blogipostitusest peale, mulle tundub.
Saab joosta küll, aga ainult siis kui sul liiga elavat fantaasiat pole. Minul see loomulikult on.
Loe edasi “Ainult naistele: Elu pikim jooks ehk Mooncupiga saab joosta küll”
Eelmisel nädalal juhtus täpselt kaks väga tähtsat jooksmisega seotud asja ja mul on esimene võistlus mõttes.
