Peab see nüüd iga aasta olema või? Mul poleks selle vastu midagi kui vahepeal paar aastat vahele jääks.
Ega meil siin palju lubatud teha polegi sünnipäevade puhul hetkel. Sööma minna võid ainult oma majas elavate inimestega. Külas käimine on keelatud. Ja nii edasi.
Loe edasi “Maya sünnipäev COVID-19 piirangutega”
Ega ma muidu ka ei käi mööda tänavaid ilma Mayata kuulutamas kõigile, et tegelikult olen ikkagi ema. Isegi koos Mayaga arvatakse enamasti nagunii, et ta on mu väike õde, mitte tütar.
Mulle jõudis eile kohale, et ma pole nüüd kolm kuud juba tööl käinud. Kolm kuud!
Mul on aega. Kui ma muretsemiseks oma kalleid minuteid ja tunde ei raiska, siis märkan, et mul ongi aega. Täitsa palju kohe.
Loe edasi ““Kaisutame natuke!” ja mis saladust ma Maya eest asjata varjasin”
Iga kord sama asi. Kui tõesti tundub, et kõik on pekkis ja meeleheide tikub ligi ja sees on painav segadus, siis tuleb ennast lihtsalt liigutada.
Loe edasi “Jooksmine päästab mu elu ja Maya on ikka nii armas (mõnikord)”
Ma tean, et homme ärkan ja kõik on jälle parem. Õigemini, kõik on sama, aga ma näen seda ise teistmoodi.
Tütre kasvatamine on mind päris paljusid iseenda komplekse mõistma pannud. Ja ilmselt on suur osa neist tekkinud tasapisi juba pisikesest peale.
Näita mulle, millised pildid sul telefonis on ja ma ütlen sulle, mis su elus kõige tähtsam on.
