Ma kolisin hiljuti jälle. Kuu aega tagasi. Ikka elame Manchesteris, aga teises linnaosas seekord.
Ehk siis, olin Eestis tublilt karantiinis. Tegin kohe peale sisselendu isegi testi ja noh, tõesti ei käinud pea mitte kuskil ja kui olin korraks linna peal või toidupoes, siis käisin maskiga ringi. Tagasi Inglismaale tulles karantiinikohustust polnud. Aga!
Ma ei mäleta, mida ma teile sellest deposiidi (mitte-) tagasisaamisest rääkisin täpselt, aga nüüdseks on selgus majas ja väidetavalt peaks kokkulepitud summa arvele jõudma 3-5 tööpäeva jooksul.
Et siis tänase seisuga võivad söögikohad siiski uksed lahti jätta. Aga! Valmis peab olema iga kell kinni panema. Nagu .. kas ma sain siis midagi uut teada? Kas see peaks mu stressi nüüd vähendama?
Viimased päevad on stress olnud nii .. tuntav. Nagu selline pidev stressisolek. Füüsiliselt tunda, kuidas hommikul ärkan üles üleni pinges ja õhtul lähen magama samamoodi – ikka pinges.
Teate, ma ei saanud magada ka kaks ööd enne, kui mul ülikoolis õpe uuesti pihta hakkas. Sain paar nädalat varem teada, et terve esimene semester hakkab olema veebipõhine. Kõik loengud ja seminarid viiakse läbi ekraani vahendusel.
Loe edasi “Veebipõhine õpe, on siis nii hull tõesti?”
Peab see nüüd iga aasta olema või? Mul poleks selle vastu midagi kui vahepeal paar aastat vahele jääks.
Ega meil siin palju lubatud teha polegi sünnipäevade puhul hetkel. Sööma minna võid ainult oma majas elavate inimestega. Külas käimine on keelatud. Ja nii edasi.
Loe edasi “Maya sünnipäev COVID-19 piirangutega”
Tahtsin ükspäev siin blogisse tulla rääkima kõigist headest asjadest, mis vahepeal juhtunud on. Aga ma ei tea, mul tuleb alati mingi tõrge sisse, et kurjam, ma ei saa ju siis täpselt jagama tulla kui KÕIK läheb nii pagana hästi.
Loe edasi “Head asjad ja üks ERITI nõme asi”