Ma olen nüüd kaks päeva töötanud ühes vegankohas Manchesteri kesklinnas. Kui ma nende kuulutust nägin, siis teadsin, et kindlasti pean proovima sinna ettekandjaks saada.
Loe edasi “24 tundi Manchesteris teine osa ehk proovipäev”
Advertisements
Teisipäeva õhtul kell 23 jõudsin Manchesteri. Nii kui mu jalad maad puudutada jõudsid, lakkas paduvihm. Õhk oli värske, aga soe. Apteegi roheline tulukeste ruut näitas 19 kraadi.
Mul on üks uus sõbranna K. Meie suhe ei alanud just kõige helgemalt. Sattusime ühte kohta tööle, aga ma tegin kõik, et me ei peaks ühes vahetuses töötama. Tahtsin teisi enda vahetusse.
No kohe kuidagi ei jõua kohale.
Enam ei jooksegi edasi-tagasi mööda vanalinna iidse maja kivitreppe ega jutusta turistidega poolt nende elulugu kokku.
Mul olid kunagi sellised vahvad postitused nagu Veganlaps sai lõpuks ISE hommikusööki valida! ja Veganlaps sai poes ise valida!. Keegi peale minu ka mäletab neid? See esimene on ilmselt terve mu blogiajaloo lemmikpostitus. Peale teist sain Facebookis oma elu esimese bloki vist (vist, sest varem ma äkki lihtsalt polnud teadlik, et keegi on blokkinud).
Sain eile meeldetuletuse, et jätsin oma lugejaid teadmatusse. Rääkisin mingitest tulemustest ja siis oli jälle pikk vaikus.
Ma ei tea enam, millest nüüd siis alustadagi. Täpselt nädala pärast saan teada ühed olulised tulemused, millest ma räägin täpsemalt, siis kui need käes on (jah, olen nii nõme ja jah, see on saladus) ja peale seda läheb mu plaan järjekorras numbriga 7542368 käiku ja elu muutub natuke konkreetsemaks. Võib juhtuda, et siis tunnen, et on rohkem jagada. Võib juhtuda, et siis ei taha just midagi jagada.
Ma mõtlesin, et vajuks nüüd õige hästi sügavale tekkide alla peitu ja teeks näo, et ma ei ole millekski NII tobedaks võimeline ja teeks näo nagu polekski midagi juhtunud. Aga mis seal ikka.
Mul on aega. Kui ma muretsemiseks oma kalleid minuteid ja tunde ei raiska, siis märkan, et mul ongi aega. Täitsa palju kohe.
Loe edasi ““Kaisutame natuke!” ja mis saladust ma Maya eest asjata varjasin”
