Õues on meeletu äike. Ma just tulin Zoom koosolekult ja nägu on pisaratest kirju.

Mul pole viimasel ajal mitte millekski aega. Sõna otseses mõttes (no ilmselgelt mitte NII otseses kui ma parasjagu just blogi lahti tegin, eks).

Ainukesed asjad mu igapäevas on koolitööd koolitööd ja koolitööd. Pidin lausa lisaaega küsima, esimest korda kahe aasta jooksul. Lihtsalt nii kiire on ja nii väsinud on olla. Noh, lisaks täiskohaga õppimisele käin täiskohaga tööl ka, eks ühel hetkel peab see ikka tunda andma hakkama, eks ole. Rääkimata sellest, et üks tegelane on otsustanud aeg-ajalt unes kõndima hakata ja ma olen viimane inimene, kellele meeldiksid mingid tumedad kujud öösel ringi hulkumas. Prrr!

Olen vist kahe nädala jooksul iga päev päeval magama jäänud. Selle aasta kõige viimase loengu magasin poolenisti maha. Mis kõige hullem, et see oli antud aine kõige põnevam loeng! See ehk annab aimu KUI suur unevõlg mul juba kokku aetud on.

Ja siis loomulikult on mulle juba tükk aega südame alla pesa ehitanud see ema süütunne. Suuresti, miks ma oma koolitöid tehtud ei saa, sest mul lihtsalt pole südant pidevalt Mayat ära ajada ja “homme”, “kle mitte praegu”, “mul pole aega” jne nähvata. Ja õhtused/öised vahetused tööl ei jäta enam seda võimalust ka, et kell 4/5 ärgata ja kirjutada. Seega pidin jälle üle astuma oma suurest egost, mis tahab olla “ei noh, ma saan ikka kõik tehtud ja õigel ajal ja pole mul mingit lisaaega ega abi vaja”. Endal süda ikka valus, et Maya emme on kogu aeg väsinud või tööl. Oh suvevaheaeg, millal sina tuled. (Oleks juba käes, kui ma oleks oma tööd jõudnud ära teha, eks ole.)

Nii ongi peas ainult aina, et vaene laps, mis lapsepõlv see ka on ja nii edasi. Selline totaalne meeleheide ja kurbus.

Aga siis see Zoom mul täna. Ta kestis ainult 7 minutit. Ma jäin nö hiljaks, kuna ei leidnud õiget kohta, kust saab nime vahetada ja pidin paar korda uuesti ühinema, et saaks selle õige kasti ette.

See oli see lapsevanemate “õhtu”, mis siis tegelikkuses oli 10 minutit Zoom vestlust (minu puhul siis 7 üldse).

Ja ma ei tea miks või kuidas, aga õpetaja mind ei kuulnud ja tema sai enda hääle tööle alles 5. minuti peal. Seega selline vastik sahkerdamine.

Aga siis hakkas tulema. Et Maya on täiesti üle võlli imeline lugeja ja õpetaja tahab, et ta osaleks mingis andekate ja osavate laste programmis järgmine aasta. Ma isegi ei tea, mis see täpselt on, ega ma ei saanud ju midagi küsida. Et ta tegi väikse katse ka ja lasi mingit klassikalist raamatut lugeda Mayal ja oli hämmastunud kui osavasti Maya luges ja aru sai, kuigi tekst oli palju keerulisem kui talle eakohane oleks.

Et jah, ma tean, et teiste inimeste jaoks pole nii suur asi, aga ma siin rabelen ja rühin ja tõesti vajasin seda väikest meeldetuletust, et ma pole päris kõige halvem ema ja värki. Mitte et hea ema=andekas laps. Kaugel sellest, eks. Lihtsalt mul isiklikult oli vaja mingit väikest märki, et asjad lähevad hästi. Ma ei tea, võib-olla ei saa keegi aru, mida ma mõtlen.

Zoomi lõpus ütles õpetaja veel, et Mayal on kaks parimat sõpra, kes on mõlemad poisid. Ja nad siis koos genereerivad igasugu naljakaid asju. Alati teevad mingeid lollluseid ja naeravad hästi palju. Sobivad hästi Maya julguse ja suurepäraste kohutavate ideedega kokku küll. Ja väidetavalt, teiste lastega pole päris samal lainesagedusel, aga siis emmetab neid hoopis. Aitab ja õpetab. Et jah. Ei oskagi midagi rohkem öelda. Emasüda on uhke. Ja pisarad said lõpuks otsa. Nüüd ootan Mayat koju ja ilmselt kallistan teda (kui ta laseb) ja ütlen, et ma olen nii-nii uhke tema üle.