Mul on täna nii emotsionaalne päev olnud. Teisipäevad lihtsalt on sellised.


Ülikoolis on esiteks nõustamise loeng ja siis oma gruppides kordamööda oleme ise terapeudi või kliendi rollis ja samal ajal õppejõud ja paar õpilast on vaatajate rollis. Mis tähendab, et pärast igat sessiooni saavad kõik pealtvaatajad tagasisidet jagada.

Meil on selline hästi armas õppejõud, et alati arvestab sellega kui keegi tunneb end veidi kehvasti või on kodune olukord selline, et ei saa nõustaja ega kliendi rollis enda ega teiste privaatsust tagada. Seega saab alati end ise vaatajaks määrata. Ütleme nii, et tõele au andes olen ma seda kaarti veidi liiga palju kasutanud.

Aga täna oli teistmoodi. Kui õppejõud küsis, kes tahab täna terapeut olla, siis ma sekund hiljem panin kaamera ja mikrofoni tööle ja olin nõus.

Ma ei teagi, mis nõustamise juures see kõige hirmsam osa on. Kas see, et valesid asju ei ütleks ja liiga palju enda poolt ei lisaks või need piinlikud pikemad vaikushetked kui ei tea, kas kliendil on vaja veidi terapeudi poolt suunamist või meeldiks talle pisut mõelda ja siis enda tempos edasi minna. Igatahes, endal oli selline kohmakas ja natuke veider tunne. Eks see teeb ka asja raskemaks, et kõik on ekraanil. Mu “klient” ei tahtnud kaamerat tööle panna, seega meie sessioon imiteeris telefoniteel nõustamist. Mida siis 3 messengeri ikooni pealt kuulasid. Raske on mitte tunda, nagu teeks suulist eksamit vms. Seega päris suur närv oli sees ja adrenaliini kogus veres oli üle pika aja ikka pääääris kõrge.

Suhtlus käib ju tänapäeval ainult paari inimesega ja sellist grupi ees rääkimist pole mu elus juba väga kaua olnudki. Meil on kortermaja lifti ees koroonaaja eeskirjades kirjas isegi see, et naabritega ei räägiks. Ja ma ise ei ole suur videokõnede fänn ka.

Aga siis tuli see tagasiside osa ja ma kohe ise ütlesin, mis ma arvasin, et mu nõrgad kohad olid. Ja tegelikult sain õppejõu käest kiita ja lisaks oli kõigil pealtvaatajatel midagi positiivset öelda. Ja ma ei koperdanud oma sõnade otsa ametlikult alustades ja lõpetades. Ja ma olin lihtsalt nii-nii elevil ja uhke ja pisarateni liigutatud.

Ja nüüd ma istun ja kuulan kurbi laule ja tahaks veel tönnida.

Ma muidugi olen varem ka terapeudi rollis olnud, aga meil eelmine aasta olid sellised hästi lühikesed sessioonid. Seekord oli esimest korda selline “päris” värk.

Ja ma esimest korda päriselt usun, et ma võiksin osata inimeste elusid pisut paremaks teha. Neile seda pisikest nähtamatut tuge anda. Olla see tingimusteta ja eelarvamusteta õlg, millele toetada, kui oled olnud liiga kaua liiga tugev.

Üldse, ma olen nii omas elemendis. Ma ei jõua ära oodata (ja loodetavasti see juhtub enne lõpetamist, eks), et tagasi koolihoonetesse minna ja kursusekaaslasi näha ja ma tunnen, et psühholoogia õpetajad ja psühholoogia õpilased on nii minu inimesed. Selline nii hea tunne on. Olla õiges kohas.

Seda muidugi vaid seniks, kuni selle semestri esimese koolitöö tähtaeg kukkuma hakkab ja ma nädal aega enne seda nutan ja mõtlen MIKS KÜLL ma ometi ülikooli astusin ja minust küll asja ei saa.

Kusjuures, see koolitöö, mille ma pea poolikult ära esitasin, mäletate jah? Ma sain 42%! Sain läbi! Napilt küll, aga uuesti tegema ei pea. Olgu see mulle õppetunniks, et järgmine kord pigem lisaaega võtta ja korralikult teha, kui nahast välja pugedes poolik töö ära esitada.

Või äkki just vastupidine õppetund? Et isegi enda kõige kehvemas olekus ja halbade asjade kokkulangemise ajal suudan endast välja pigistada piisavalt, et läbi saada?

Teie soe ja positiivne (nii need inimesed räägivad) Anett.