Olgu mu side või suhe Eestiga nagu on, aga ikka pani hetkeks silmad särama, nähes oma loengus väga eestipärast nime. Jaak Panksepp, kes on kuulnud?

Erinevad, aga võrdsed, pilt Animal Save Movement

Tegu on Eestis sündinud mehega, kes suurema osa elust elas Ameerikas. Ta oli üks esimestest neuroteadlastest, kes spetsialiseerus just emotsioonidele. Tema töö loomadega näitas, et kõigil imetajatel on eristatavad viis erinevat emotsiooni: viha, hirm, rõõm/mängulisus, kurbus/kannatus ja uudishimu. Aastasadu arvati muidu, et loomad ei tunne valu ega ole võimelised tundma emotsioone nagu meie, inimesed, seda teeme.

Oma TED videos rääkis ta, kuidas ta avastas, et rotid on võimelised naerma (videos näitab ka seda, nii armas!) ja järgnev lause käis tema jutust lausa paar korda läbi: “Naha all me oleme kõik vennad ja õed, mis annab meile erilise vastutuse selle ees, kuidas me neid (teisi loomi) kohtleme oma maailmas.”

Ja mina, psühholoogia tudengina, mõtlen kohe kõigi nende loomade peale, keda on kasutatud uurimistöödes ja laborites. Rohkem kui tahaks seda tunnistada, olen pidanud õppimisest pausi tegema, sest süda läheb pahaks ja pea hakkab pööritama. Tol päeval (kunagi enne koroonat), mil oli biopsühholoogia loeng rasedusaegsetest hormonaalsetest muutustest, kõndisin koju igal sammul äärepealt nutma puhkedes. Suurel ekraanil vaatasid mulle vastu rotid, kel olid emakad ära lõigatud; rotid, kel olid munasarjad ära lõigatud; rotid, kel olid lapsed peale sünnitamist ära võetud; rotid kelle hormoonidega manipuleeriti nii, et nad oma lapsed hülgaksid. Ma ei tea, tavainimese jaoks ehk imelik rottide pärast nutta, aga ma ei näe seda suurt teaduslikku võitu, mis tuleb läbi teisele kannatuste põhjustamises. Me oleme kõik vennad ja õed naha all, mäletate.

Ja siis uurime stressi rotte raputades ja uurime ajuosi ja närvirakke loomade ajusid opereerides ja suvalisi osi välja lõigates ja uurime sigarettide ohutust suitsumaske ahvidele ja koertele näkku surudes ja uurime ripsmetuši püsivust jänkude silmi nii jäädavalt kahjustades, et nad pimedaks jäävad.

Ja ma ei kujuta ette kui jube võis olla Pankseppal endal laborites tööd edasi teha, nähes, kuidas suurem osa teadustöödest justkui ignoreerib seda fakti, et loomad tunnevad. Tunnevad nii füüsilist valu kui meelehärmi ja kurbust ja hirmu.

Ärme üldse räägi sellest inimese ja sea hübriidist, mis eelmisel aastal laboris välja töötatud sai. Kuidas see saab eetiline olla? Sead on intelligentsed loomad, intelligentsemad loomad kui koerad ning tunnevad kõiki põhilisi emotsioone nagu teised imetajadki. Mis inimlaadne hing see sea ja inimese segu olema hakkab? Lihtsalt tülgastav mõelda selle peale.

“Täiskasvanud inimesel oleks palju õppida väikestelt lastelt, kuna laste süda on siiras” Black Elk, Pilt: Jo Frederiks

Mul pole sellel teemal aega pikemalt peatuda, sest ma pean eksamiks edasi õppima, aga tahtsin lihtsalt öelda, et minu jaoks on loomkatsed üks eriti kohutav osa teadusest. Kuigi neuroteadus on äärmiselt huvitav eriala, siis ma tean, et ise ei suuda mööda vaadata loomkatsete ebaeetilisusest. See on üks neid kohti, kus on piinlik olla inimene.

Teadlikult teistele valu, hirmu ja kannatuste põhjustamine ei ole minu jaoks mitte millegagi õigustatav. Ma ei pooldaks laste või vanurite või puuetega inimeste kasutamist teaduslikes katsetes, lihtsalt sellepärast, et nad on nõrgemad ja ei saa vastu võidelda. Sest see, et nad on meist nõrgemad ega suuda võidelda, ei tähenda ju, et nad ei ole võimelised tundma. Täpselt sellepärast pole minu jaoks õigustatud ka loomade kasutamine teaduses või nende kasvatamine ja tapmine toiduks. See pole vajalik. Me oleme väidetavalt kõige intelligentsemad loomad maamuna peal, me inimloomad, miks siis ikka veel peame endast nõrgemaid ära kasutama? Mis see ütlus oligi, “endast nõrgematele liiga ei tehta”!?

“Naha all me oleme kõik vennad ja õed.” Jaak Panksepp