Ma kolisin hiljuti jälle. Kuu aega tagasi. Ikka elame Manchesteris, aga teises linnaosas seekord.

Koristamiseks võtsin kaasa selle tekikoti, mis ma veidi üle aasta tagasi Eestist Manchesteri tulles kaasa võtsin. Ma tulin Eestist kahe kohvriga ja võtsin voodiriided ja rätikud ja muu sellise kaasa. Vanad ja kasutatud ja sellised, mille kadumist mul emps ehk tähelegi ei pannud. Et kohapeal ei peaks kohe uusi ostma.

See vana ja mõnest kohast auguliseks kulunud tekikott meenutas mulle mu vana korterit. Kuidas me kolisime sinna ja ma iga kuu mõtlesin, et ostan midagi sinna, mis teeb selle natukenegi hubasemaks või kodusemaks või soojemaks.

Läks aga nii, et kohe oli mul vaja endale uus arvuti osta koolitööde jaoks ja siis iga kuu oli vaja midagi uut Mayale osta (jalatseid, riideid, veel jalatseid, veel riideid) ja ausalt öeldes olin ma väga vaene. Nii vaene, et ei jõudnudki terve aasta jooksul endale ja Mayale uusi voodiriideid osta. Kogu aeg ostsin neid “järgmisel kuul”.

Kui ma Manchesteri kolisin, tulin ma siia vist umbes 1500 euroga. Rohkem mul polnud. Maya jätsin empsi juurde ja tulin tööd ja kodu otsima. Korteri sain täpselt enne esimest palgapäeva ja palka sain täpselt nii palju, et sain korteri deposiidi, esimese kuu üüri ja lennupiletid nii tagasi Eestisse kui ka Mayaga koos Manchesteri ostetud.

Ma peaaegu võtsin Eestist õppelaenu ka. Aga siis ikkagi ei võtnud. Hea meel, et ei võtnud. Ära oleks ta kulunud kindlasti, aga siis oleks kohe peale ülikooli lõppu lisaks muudele kuludele veel olnud igakuiselt eksta sott vaja välja käia. Ei, aitäh. Elan pigem vastavalt oma võimetele, kui vähegi võimalik.

Maya koolivormi jaoks pidin raha laenama. 50 raha ja sellegi sain juba järgmine kuu tagasi makstud, kuid siiski.

Meie korteris oli eelmine aasta nii külm. Nii külm, et radikas oli talvel 24/7 sisselülitatud ja maksin elektri eest üle 100 naela kuus, aga ikka oli külm magada kolme tekiga. Maya oli suurema osa detsembrist haige. Miks? Eks ikka sellepärast, et korteris oli NII KÜLM lihtsalt.

Korteris oli nii külm, et peale seda, kui mu emps meil esimest korda külas käis, ta võttis kätte ja tõi mulle vaiba. Vaip tuli Eestist Manchesteri empsi käekotis. Vot selline (vana-)ema. Kange mutt. Nagu minagi, eks ole.

Ja nüüd, veidi üle aasta hiljem, täpselt enne jõule, kolisime uude korterisse.

Ja juba enne sissekolimist ma ostsin esimese asjana endale ja Mayale uued suured tekid ja ilusad voodiriided ja uue koheva vaiba. Ei pidanud “järgmist kuud” ootama, sest suurem osa sama kuu palgast oli alles, isegi peale 3 kuu üüri ettemaksmist. Ja vana närakas tekikott on katkilõigatult kapipõhjas ja ootab, kuni ta on tükkidena tolmulappideks ära kasutatud, kuni teda enam olemas ei olegi.

Aga ma loodan, et see närakas tekikott jääb mulle meelde. Meenutama seda aega, mil mul ehk nii hästi ei läinud rahaliselt, aga ma olin täis eneseusku ega lasknud endal pidama jääda. Ainult pea püsti ja edasi, edasi, edasi. Kuni oled sitast läbi.

Augusti lõpust kuni nüüd detsembrini ma maksin ainult 150 raha üüri/elamise eest, eelneva 500+ asemel, kuna elasin sõbranna-kes-on-rohkem-ingel-kui-inimene juures. Seega sain lõpuks raha koguda ja jõudsin ära oodata, et normaalse hinna eest saaks normaalse kodukese. Kus on päriselt soe ja mõnus olla. Praeguse korteri üür on, muide, 75 naela kuus VÄHEM kui selle külma-külma-külma korteri üür oli. Mõlemad kesklinnale (ehk ka minu töökohale) väga lähedal.

Maya kool jääb nüüd muidugi teise linna otsa, aga praegu on koolid kinni nagunii, seega see ei häiri üldse (veel). Ja lisaks sai parkimiskoha välja üürida 100 naela eest kuus, seega kokkuvõttes on uus ja ilusam korter lausa 175 naela kuus odavam. Vahe oli suuresti ajastuses. Septembris ja selle ümber on siin alati kõige halvem üürikodu otsida, kuna korterid lähevad peale esimest vaatamist ära ja hinnad on laes. Kuna Manchesteris on suured ülikoolid, kuhu tulevad tuhanded üliõpilased iga september õppima.

Selle triibulise vaiba tõi mul emps käekotis Eestist kaasa + Maya oma tavalises olekus

Muidu läheb meil hästi. Maya LOEB ISE raamatuid. Mitte neid pildiraamatuid, kus igal leheküljel on üks lause, vaid neid päris ehtsaid raamatuid. Neid, kus on teksti palju rohkem kui pilte. See on niiii lahe lihtsalt. Vahepeal on terve korter vaikne ja lähen ukse vahele piiluma, et mis toimub ja Maya on lihtsalt ninapidi raamatus. Jalad seina peal püsti ja samal ajal siplemas nagu poleks eilset ega homset, sest vaikselt laua taga istumine pole lihtsalt üldse Maya teema, eks. Isegi raamatut lugedes peab pea peal seisma, viissada korda ümber oma telje pöörlema ja jalgadega kõiksugu trikke tegema.

Ja mul endal on nüüd kõigi koolitööde tähtajad möödas selleks korraks. Mul on selline tunne, et üks viiest kas saab vaevu-vaevu rahuldava hinde, või siis kukun esimest korda elus (vist?) mingis koolitöös läbi. Nii kehvasti sai tehtud ja ajastus oli veel kehvem ja ma isegi ei tea, kas oli mõtet seda esitada. Eks näis. Õnneks saab alati uuesti teha kui on vaja. Nüüd veel eksam järgmine nädal ja siis olengi oma ülikooliga täpselt poole peal. #icandothis

*Avapildil mu selfie taustal on rätik, mille mu emps ostis mulle vist rohkem kui 10 aastat tagasi. Enne uut ei osta kui ta närakaks muutub ja nii ongi. Loodetavasti tuleb enne uus postitus kui rätik närakaks muutub, eks. Ma ei suutnud silmi uskuda kui ise vaatasin, et viimane postitus oli novembris. 😀