Seletasin Mayale, et meil vaja natuke suurem toiduost teha. Et lähme kõnnime poodi ja siis tuleme autoga tagasi. Et ei peaks selga pooleks tassima. See üks pood, kus on kõige parem ja odavam värske valik ei paku kojutoomise teenust, muidugi.

Leppisime kokku, et ostame kõik vajalikud asjad ära ja siis viimase asjana võtame jäätist kah. Kui tublisti vastu peame.

Maya pidas väga hästi vastu, ma ise väsisin ära pigem ja unustasin nii mõnegi asja ostmata. Aga leppisime kokku, et oleme jäätised ära teeninud küll.

Lähme siis jäätiseletti ja mida pole – jäätist.

Kusjuures ei olnudki mingit nuttu ega jonni. Pole, siis pole. Sõitsime hunniku juurikate, sojapiima ja värkidega koju.

Järgmisel õhtul oli meil üks minu töökaaslane külas, kuna kodus olla ei saanud. Mingid tööd käisid seal ja pidi terve päeva kodust ära olema.

Maya siis seletab mu töökaaslasele KUI meeletult nõme poeskäik tal eelmine päev ikka oli.

Seletas, kuidas ta otsis sügavkülmast jäätist, aga ühtegi jäätist polnud, olid ainult LAIBAD! Lindude laibad kilekottides. Ja neid oli nii palju!

Ja lisas veel silmi pööritades ja halvakspanuga pead raputades, et:
“Ma vihkan kui inimesed loomi tapavad!”

Eks see ole see jõuluaeg, sügavkülmikud täituvad linnukujuliste lindude kehadega. Pole enam lihtsalt kahvatud viilud kuskil pakis. Ilma peata kehad hoopis.