Ehk siis, olin Eestis tublilt karantiinis. Tegin kohe peale sisselendu isegi testi ja noh, tõesti ei käinud pea mitte kuskil ja kui olin korraks linna peal või toidupoes, siis käisin maskiga ringi. Tagasi Inglismaale tulles karantiinikohustust polnud. Aga!

Tulen mina tagasi ja majakaaslane räägib oma pere juures käigust. Ema oli palavikus haige ja ei tundnud lõhna ega maitset. Aga ise samal ajal raius kindlalt, et ei ole koroona, ei ole koroona. Ja mul sõbranna uskus.

Aga ise ka ei tundnud maitset ega lõhna ja oli üldse väsinud olekuga. Mul oli lihtsalt selline tunne, et oleks tahtnud korra padja sisse KARJUDA! Sest oleks teadnud, et selline lugu, siis ma oleks võinud vabalt kaks nädalat veel Eestis olla ju!

Ma ütlesin kohe, et kuule, nii sa küll tööle ei lähe, mine tee see test ära.

Pühapäeva õhtul pani aja kinni. Esmaspäeva hommikul tegi testi ja teisipäeva hommikul saigi oma positiivse testitulemuse kätte.

Ja me Mayaga jälle kaks nädalat karantiinis. Ja ma veel ju enne reisi planeerimist vaatasin täpselt, et saaksime tagasi tulla siis, kui Eesti veel nö. heas nimekirjas. Oeh!

Põhilised sümptomid sõbrannal, nagu ma ütlesin, olidki, et lõhna ega maitset ei tunne, pisut väsinud ja vist oli kolm päeva peavalu kah. Ja kõik.

Meil Mayaga ei tekkinud kahe nädala jooksul ühtegi sümptomit, kuigi ei teinud suurt midagi, et ennast täielikult eemal hoida ja eilsest on Maya tagasi koolis ja ma lähen nädalavahetusel tööle.

Ja mitte keegi kordagi ühendust ei võtnud ega kontrollinud mitte kui midagi. Kõik inimese enda aususe põhjal. Seega positiivne test ei takista mitte kedagi oma tavaelu edasi elamast. Tahad, siis valetad tööandjale kah, et pole testi teinudki põhimõtteliselt. Kust nad ise selle teada saaksid? Mitte kuskilt.

Samamoodi nagu ma ise tollipolitseile ütlesin, mis riigist ma tegelikult tulin. Samal ajal kui osavamad valetajad võivad kasvõi koroona positiivsete peolt USA-st tulla ja öelda, et tegelikult tulid Soomest ja elavad Soomes ja pole elu sees kuskil mujal käinud kui Soomes. Enam-vähem selline tunne jääb.

Aasta alguses olid mul samuti otsesed (ja mitte nii otsesed) kokkupuuted koroonahaigetega, seega ma olen kas asümptomaatiliselt selle läbi põdenud või lihtsalt immuunne nende tüvede vastu, millega kokkupuuted on olnud.

Sõbranna ei tunne siiamaani lõhna ega maitset, aga see pidavatki igal ühel erinevalt tagasi tulema. Kellel mõne päevaga, kellel poole aasta pärast ka pole veel tagasi tulnud.

Et jah, mu seisukoht jääb samaks, nagu on praeguse pandeemia päris algusest saati olnud, et valus on vaadata majandust musta auku vajumas. Ent haigust ennast isiklikult ei pelga ja jälgin meetmeid vaid selleks, et teisi kaitsta + et trahvi ei saaks.

Mis ei tähenda, et koroonasurmad mu silmis tühised oleksid. Loomulikult on koroona raske haigus, eriti häiritud imuunsusega inimeste jaoks. Aga sama on ka gripp ja gripi puhul keegi ei käsi kaks nädalat kodus olla, testi teha või samas majas elavatel inimestel kodus püsida, on neil sümptomeid või mitte.

Seega, jah, ma ei taha ühtegi kindlat seisukohta võtta, sest ma olen nii väsinud sellest suurest paanikast ja veel suuremast vaidlemisest. Minu jaoks on mõlemal õigus. Sellel, kes ütleb, et koroona pole nii ohtlik nagu räägitakse ja ka sellel, kes ütleb, et kroona on ajaloo kõige hullem haigus vms. Sest mõlemad ju ongi tõesed väited.

Kui sul on hea palgaga töökoht ja võimalus kodust töötada või saad valitsuselt piisavalt toetust, et karantiinid ja üleüldse see pandeemia soojas kodus üle elada, siis muidugi on lihtne öelda, et kõik võiksid kodus püsida.

Kui aga töökoht eeldab kodust väljas käimist ja valitsus ei toeta ja tegelikult ei saa endale lubada kaht nädalat karantiinis kodus ilma sissetulekuta istumist iga kord, kui kurk valutab või kui saad teada, et oled kogemata koroonapositiivsega kokku puutunud. Ja sul on ehk pere, keda üleval pidada ja pole säästetud piisavalt jne jne. Siis on ju hoopis teine vaade kogu asjale.

Sellepärast ongi ilmselt nii erinevad arvamused inimestel, sest on inimesi, kes saavad endale lubada kodus püsimist ja üldse mõelda selle peale, kas püsida kodus või mitte. Ja on inimesi, kelle jaoks pole see lihtsalt võimalik.

Ja kui veel mõelda vaimse tervise peale, siis millised jäljed sellest paanikast meie lastele jäävad. See üleüldine hirm. Sõpradega kohtuda ei tohi. Mänguplatsil pead eraldi hoidma. Külalisi käia ei tohi juba pea aasta. Koolis kallistada ega patsu lüüa ei tohi. Nagu Maya sünnipäevgi, mis oli imetore, ent siiski valas ta pisaraid selle mõtte peale, et ta ei saanudki ühegi teise lapsega koos mängida.

Ja kas olete tähele pannud, et inimesed on nii närvilised ja hüplikud ja isegi lausa kurjad viimasel ajal? Eile mu sõbranna viis Maya kooli ja nad jäid hiljaks ja Maya ei julgenud retseptsiooni üksinda minna. Seega sõbranna saatis ta sisse. Ja selle peale hakkas retseptsioonitädi oma (klaasiga igast küljest eraldatud) boksis hüsteeriliselt karjuma, et täiskasvanud ei tohi kooli siseneda ja põhimõtteliselt lihtsalt lõugas mu sõbranna peale, et too välja läheks. Selle asemel, et normaalse inimese moodi öelda, et viib ise Maya edasi ja sõbranna võib ära minna.

Olgu, ma saan aru, et reeglid on hetkel teised ja me kõik püüame hakkama saada. Olukord on ärev. Aga kas peab inimlikkuse täiesti ära kaotama? Ja kui Maya koolis käib, siis on meie majakond ju nagunii koolis sees, et nagu mis selle olukorra mõte oli?

Sõbranna oli nii šokis sellest, et hakkas peaaegu nutma kui mulle seda edasi rääkis.

Ja ma tean, et mul pole mõtet kooli helistada ja kaevata, sest mitte mingi info ei liigu seal päriselt ja kooli juhtkond hoiab väga ühte. Ning ma saaksin lihtsalt loengu teemal “täiskasvanud pole koolihoonesse lubatud”. Oeh.

Ja tegelikult on veel kaks positiivset koroonatesti, mis on mu tutvusringkonnas olnud. Ma ise nendega küll kokku ei ole puutunud. Aga nad töö iseloomu tõttu pidid regulaarselt testima. Ja kuu aega tagasi saidki mõlemad positiivsed testid. Räägin siinkohal 50+ vanuses inimestest. Ja neil möödus see kaks nädalat karantiini samuti ilma sümptomiteta.

Seega, mul isiklik traagiline seos koroonaviirusega puudub täielikult. Sellepärast ka mu neutraalne suhtumine. Teen, mis vajalik, et selles COVID-19 ühiskonnas hakkama saada ja poleks mingi vihatud mitte-maskikandja-kes-üldse-ei-mõtle-teiste-peale, aga see on ka kõik.

#rantover