Mul oli miskipärast selline tunne, et saame Mayaga Eestisse lennata ega pea karantiinis olema. Mõtlesin, et ei kontrollita nii väga. Lendasime ju läbi Soome ja puha.

Aga muidugi oli tollipolitsei meil kohe vastas ja küsis nii karmilt mu käest asju, et ma ütlesin kohe ausalt ära kõik. Et tuleme küll läbi Soome, aga Inglismaalt. Kui ma oleksin öelnud, et tulime Soomest ja kõik, siis poleks me pidanud karantiinis olemagi. Aga, näe, ei oska valetada.

Ja siis sain ennast koroonatesti järjekorda sättida ja vaadata, kuidas ühest uksest lähevad rõõmsa näoga inimesed sisse ja teisest tulevad vesiste silmadega välja.

Vahva süsteem. Enne mind oli pereisa, kelle perekond tuli lennujaama vastu ja kõik kallistasid ja musitasid ja sülelesid. Ja siis alles läks isa testi tegema. Aga ülejäänud pere võib tavalist elu edasi elada, kuni testitulemus käes ja juhtub positiivne olema. Nii need puhangud koolides tulevad, eks. Kogu aeg selline tunne, et midagi nagu tehakse, aga rohkem selle jaoks, et jätta mulje, et midagi tehakse. Päris lõpuni pole nagu asju läbi mõeldud ikka.

Mu test oli negatiivne, nagu kuskil mainisin ka vist juba. Ja polnud valus, lihtsalt ebamugav. Väga ebamugav.

Ja kuigi esialgu oli selline tunne, et ebaaus ja mis mõttes ja blabla ja ma ei taha karantiinis olla, siis tegelikult on hea meel, et nii läks.

Mul oli nii vaja seda mitte kuskile minemist ja mitte midagi kokkuleppimist ja aega perega ja iseendaga lihtsalt.. olemist.

Emps oli haiguslehel pikemat aega niikuinii, seega saime koos maal olla. Emps tegi maailma parima õunakoogitaigna (jah, see oli vegan!) ja mul tulid kõrvitsamuffinid imehead välja. Esimesel korral. Teist korda tegin, siis tulid imelikud. 😀

Ja ma sain isegi pisut koolitöid tehtud. Neid samu alustatud, mille pärast ma täna “hommikul” kell 4 juba üles ärkasin. Ma olen tähele pannud, et suudan varahommikul palju paremini keskenduda ja saan väiksema ajaga rohkem tehtud kui hilisõhtul ja öösel.

FRM ehk Further Research Methods (ehk uurimistöö alused edasijõudnutele?) on see minu jaoks kõige raskem aine hetkel ja selle projektist on mul hetkeseisuga 62% tehtud ja tähtaeg on neljapäeval. Mulle tundub, et veidi edasiminek eelmise aastaga võrreldes küll. Mäletan, et miskise töö andsin ära nii, et olin alustanud vaid kolm päeva varem.

Aga Eestis me Mayaga olime vaikselt karantiinis ja mis on ehk kõige ilusam ja olulisem “vara”, mis me kaasa võtsime – Maya räägib minuga eesti keeles jälle. Kui veider asi, mille üle rõõmustada, kas pole? Aga välismaal elavad emad ehk mõistavad.

Esimesed kolm päeva Eestis Maya rääkis kõigi päevade peale kokku heal juhul 10 sõna, mulle tundub. Seda oli ikka eriti veider kõrvalt näha. Kui ta oli toas omaette ja mängis, siis tuli vurinal inglise keel muidugi. Aga, kuna oli keskkonnas, kus kõik rääkisid eesti keeles, siis ta ei tahtnud ei inglise keelt rääkida ega julgenud eesti keelt rääkida, sest ei mäleta ega oska enam nii hästi.

Aga eile näiteks Maya ise tormas minu juurde ja hõiskas, silmad uhkust täis, et ta mängis oma toas eesti keeles!

Noh ja muidugi, alates sellest, kui ma sain enda kirjutatud raamatu füüsilisel kujul kätte, siis ta hoolega loeb seda ka iga päev ja mu empsi juures ka luges uhkelt suures kiiktoolis valju häälega ette. Ja on nii uhke selle üle ise, et oskab eesti keeles lugeda.

Üsna konarlikult ja vahel vigadega, aga siiski eesti keeles! Ja pealegi, kes ma olen, et kommenteerida. Ma tihti eesti keeles kirjutades tunnen, et läheb aina konarlikumaks mu tekst.

Nii et seekord piisas üheksast päevast, et Maya jälle julgeks proovida ja üldse tahaks eesti keelt kasutada.

Selle reisipikkusega on ka omaette tsirkus, teate.

Ma olin valmis reede varahommikul kell 6 lennuki peale minema. Aga võta näpust, kell 3 öösel sain sõnumi, et lend jäi ära. Miks ära, mis edasi saab ja millal, seda ei öeldud. Niisiis sain terve reedese öö kella kolmest alates Finnairi klienditeeninduse liinil ootel olla ja unise peaga asju ajada.

Ja siis sain uued piletid pühapäevaks. Aga nimeks oli pileti peal JAKONSON. No halleluuja. Uuesti telefon kaasa, vaikselt uks enda järel kinni ja köögilaua taga ootel istuda. Sain nime vahetatud, kõik oli korras ja keerasin tagasi magama.

Olin just uinumas, kui tuli uus sõnum, mis teatas, et mul on lend tunni aja pärast läbi Amsterdami Manchesteri. NO MIDA PEKKI. Selleks hetkeks oli tunne, et ma ei viitsi, lähen magama ära. Aga ei, krõp-krõp-krõp krõbistasin tagasi kööki, istusin veel pool tundi aknast pimedusse vahtides ja sain Finnairilt teada, et sõnum oli automaatne ja kogemata ja lennud pühapäeval siiski toimuvad. Niisiis kella kuue paiku hommikul sain uuesti magama jääda.

Ega üsna ärev oli olla küll. Mul pole varem lende niiviisi ära jäetudki. Eriti, et ainult 3 tundi enne väljasõitu teada antakse. Ja siiamaani ma ei tea, miks lend ära jäeti. Eks see mingi koroonaga seotud põhjus ole, eks.

Aga peale seda ma enam ei uskunud ka neid pühapäevaseid lende ja olin edasi juba ette valmistunud, et äkki peame veel pikemaks Eestisse jääma. Täpselt päev enne tagasilendu sai mul ju esmane karantiin ka läbi. Kui siis oleks teise koroonatesti teinud ja see negatiivne oleks olnud. Oleks, oleks, oleks.

Vähemalt saime pühapäeval paaalju parema lennu. Lend läks välja kell kolm päeval, mitte kuus hommikul. Ei pidanudki öösel kell kolm ärkama ega midagi. Mugav.

Maya ütles juba algusest peale üldse, et tema tahab just üheksaks päevaks Eestisse minna. Kust ta selle võttis, ma ei tea, aga mine tea, äkki ongi nõiake ja võlus omale selle üheksa päeva seitsme asemele.

Igatahes peale Eestiskäiku ma tunnen, et ma olen palju rahulikum. Sain kõik oma pereliikmed ära näha ja maal saunas käia ja pere kõige pisemale liikmele, keda ma polnudki näinud peale sündi, nänni vedada. Ja kogu oma elu ja tegemisi ja asju kaugemalt vaadata.

Tagasitulekuga polnud mitte mingeid probleeme. Karantiinikohustust samuti meil polnud.

Veel.

Aga sellest juba järgmine kord. (Mega järjejutu meister omaarust, haha.)

Edit. Oot ma pidin korra tagasi tulema, mul tuli meelde, kuidas Eestis olles ma ei olnud kindel, kas ma ikka saan tagasi lennata, kui mul reedel oli lend sisse ja järgmisel reedel oleks lend välja olnud. Et sellest karantiininõudest jäi mulje, et ma pean teise testi ikka tegema, enne kui tagasi lendan. Helistasin siis terviseameti nõuandeliinile ja ütlesin midagi, et “tahaks tagasi Inglismaale lennata” ja enne kui jõudsin edasi seletama hakata ütles rõõmsa vene aktsendiga noormees, et “Jah, palun, lennake!”. Et nii lihtne see ongi!? Aga tuleb välja, et ongi. Riigist väljumiseks polnud mingeid nõudeid.

Mõned pildid Eestiskäigust kah, muidu nagu pole olnud.

Käisime empsi ja Mayaga Pääsküla rabas jalutamas. Ma ei mõista üldse kaarte ja olin hajevil ja emps ka väga ei keskendunud, nii et tegime kogemata üle 10km tiiru seal kõik koos.

Maya sai ikka oma parima sõbrannakesega ka natuke mängida. Halloweeni ajal tegid maske. Maya tegi endale nahkhiire maski. Ja muidugi printsessimängud on alati teemas.

Käisin maskiga natuke tühjas Tallinnas ja vanalinnas ka jalutamas. Muidugi Vegav V-s ka ikka ja ostsin kaasa need nunnud kummitused/rummipallid. Nii armas restoran ikka! Sisustus on nii õdus ja mõnus ja pidulik ja rahulik samal ajal. Olete käinud juba? Ma ei jõua ära oodata, et saaks jälle minna ja kedagi sinna vedada, et neid ka V usku pöörata.

Ja siis kuskil Stockmanni juures põrkasin juhuslikult kokku Williamiga ka ja tegin kohe selfie, sest nii pead tegema kui juhtud teise veganiga kokku pisikeses Eestis. kes ei mäleta, siis me tegime ükskord ühe imeliku video koos.