Ma ei mäleta, mida ma teile sellest deposiidi (mitte-) tagasisaamisest rääkisin täpselt, aga nüüdseks on selgus majas ja väidetavalt peaks kokkulepitud summa arvele jõudma 3-5 tööpäeva jooksul.

Põhimõtteliselt, mis toimus oli see, et pidin KAKS KUUD helistama iga päev. Emaile vahetama mitu korda nädalas. Ja siis sain 225 naela asemel hüvasti jätta 120 naelaga.

Kas oli seda suurt tööd ja vaeva väärt?

Teate, rahaliselt võib-olla ei olnud. Aeg ju maksab ka miskit ja eks meil esialgu oligi mõte loobuda. Tühja see raha, vähemalt ei pea tõmblema ja aega raiskama. Aga siis mõned asjad olid lihtsalt nii absurdsed, et pidi sekkuma.

Näiteks, nende poolt saadetud töömees tegi kaks sahtlit katki kui proovis neid parandada. Küsiti meie käest sellepärast raha.

Voodiraam – täpsemalt voodi jalad – olid kõverad. Ma absoluutselt seda terve aasta jooksul ei märganud. Küsiti meie käest raha selle eest. Aga siis inventuuri pilte vaadates nägin, et jalad olidki kõverad, juba siis kui me sisse kolisime olid kõverad ja neil endal oli pilt sellest olemas. No hallo!?

Ehk siis igasugused imelikud asjad. Lisaks siis need asjad, mis olidki (ilmselt) meie poolt või meie korteris ööbinud eestlastest raamatumüüjate poolt rikutud (see üldse omaette draama, millesse ma enam ei taha laskuda).

Aa ei, oot, ma pean korra ikka rääkima neist raamatumüüjatest. Väidetavalt oli neid Inglismaa peale terve armee laiali lastud. Ja mu ühe sõbra tuttav jagas Facebookis seika ühega neist. Nimelt oli üks eestlasest tüdruk (raamatumüüja) uksele koputanud ja lihtsalt ei läinud ära, kui viisakalt keelduti. Palus majaomanikul ennast ikkagi sisse lasta, kuna halb ilm olevat. Nagu mida pekki, eks. Oled niigi tüütus ja pressid ennast peale ja siis ei lähe ära ka, kui viisakalt palutakse.

Aga loo nali oli see, et see mu sõber arvas, et äkki see olin mina. Et ma ju tegin lasteraamatu ja äkki käin nüüd ennast ukselt-uksele sisse pressimas, et neid maha müüa.

Jummel küll!

Natuke naljakas ja natuke vastik tunne tekkis sellest. Eestlaste nimi jälle soppa täis pritsitud teatud ringkondades.

Ma pigem paneks oma raamatu leheküljed omale tapeediks (ooooh, aga tegelikult oleks maruäge need tegelased omale seinale panna) kui hakkaks võõrastele inimestele majja tungima ja “professionaalse” aktiivmüügiga tegelema.

Lihtsalt pole see inimene. Ja ei poolda sellist tegevust.

Okei, tuleme deposiidijutu juurde tagasi.

Et jah, rahaliselt (ajaliselt) võib-olla oleks kasulikum olnud kohe nõustuda ja siiski üsna kohe suurem osa deposiidist tagasi saada, aga hakkasime vaidlema. Ja lõpuks, kaks kuud, 34 emaili ja kümneid kõnesid hiljem, ma tunnen, et saime enam-vähem ausale kaubale.

Ja olen enda üle UHKE. Sest suutsin vastu pidada ja isegi lõpus, kui olin öelnud “120 või mitte midagi” JA tädi tahtis ikka mulle selgeks teha, et 135 naelast madalamale ta ei lähe, ma ei nõustunud lihtsalt selleks, et mitte “pinda käia” jne.

Sest enamasti ma just selline pehmeke olen.

“Ahah, tahad mu raha niisama ära võtta? No, okei, peaasi, et sa minust halvasti ei arva.”

“Selleks, et asju korda ajada peab HELISTAMA? Eee, ei-ei-ei, mis sa nüüd niimoodi siis kohe, võta lihtsalt mu raha endale, jummel küll!”

“Ma pean agressiivselt peale lendama, et asjad päriselt edasi liiguks? Kas sa mu raha parem endale võtta ei tahaks?”

Et jah. Õpin vaikselt seda päriselu, kus teatud firmad ja inimesed püüavad enda tehtud vigade eest sinu käest raha välja nõuda ja ei lõpeta enne, kui sa päriselt ÄHVARDAD neid kõrgemale õigusemõistjale ette näidata.

Uskumatu, kas pole. Kõik inimesed ei olegi ilusad ja head!?