Et siis tänase seisuga võivad söögikohad siiski uksed lahti jätta. Aga! Valmis peab olema iga kell kinni panema. Nagu .. kas ma sain siis midagi uut teada? Kas see peaks mu stressi nüüd vähendama?

Mul on nii kopp ees.

Ma alles hõiskasin, et nii lebo ja tore see veebipõhine õpe ja puha, aga tegelikult eelmine nädal oli keskendumisvõime reedeks täiesti otsas. Ja just reedeti on see kõige tähtsam aine, mis mu jaoks on kõige raskem. Ja ma lihtsalt ei suutnud kuulata. Tundus nagu õppejõud muudkui seletaks ja seletaks, aga kõik muutus mu peas aina keerulisemaks ja keerulisemaks.

Kuidas inimesed elavad oma elu praegu? Sõpru põhimõtteliselt ei näe. Perekonnale külla minna ei tohi. Lihtsalt ole kodus ja omaette ja vahi ekraane päev otsa?

Mul oli reedel igatahes loeng lahti ja hääl põhjas, lootuses, et ehk jääb miskit iseenesest alateadvusesse ja samal ajal kirjutasin kurja kirja oma korteri kinnisvara vahedamise firmale (öeldakse nii üldse? ma ei tea, ma väga ei oska eesti keelt enam, anteksi).

Asi on selles, et kolisime välja augusti lõpus ja siiamaani pole deposiiti tagasi saanud. Septembri keskel saime kirja, kus öeldi, et see ja teine oli pahasti ja tahaks natuke meie raha ära võtta ja pidi KOHE ühendust võtma, kui on arved kätte saanud.

Ja siis saime täna teada lõpuks, et meie korteriga tegelenud inimene on muidugi puhkusel ja sellepärast pole nädalaid kõssugi tehtud, ja et 1000-st rahast tahavad 225£ naksti endale võtta. Saatsin kirja vastu, poolte asjadega olin nõus, paari asjaga mitte. Põhimõtteliselt leppisin 150£ ulatuses kulusid korvama.

Põhimõtteliselt tundub, et need eestlastest raamatumüüjad, kes meil ööbisid, lõikasid toolid katki kuidagi. Mis mõttes? Jep. Täpselt. Mis mõttes, eks.

Nüüd läheb jälle äkki kaks nädalat? Kuu? Enne kui midagi kuuleme.

See ongi see kurikuulus “raha piiri taga kinni”, jah? Hahha.

Eelmises korteris, mis oli muide täpselt samas hoones, enam-vähem täpselt sarnase sisustusega, saime ilma probleemideta kogu deposiidi tagasi, kuigi ilmselt olid täpselt samad kulumised/kahjustamised.

Lihtsalt mõni firma üritab iga pisiasja rahas välja pressida ja teine on normaalne ja saab aru, et aastaga asjad kuluvad.

*Maya tuli just pesust ja küsis, mis ma kirjutan. Seletasin talle natuke seda deposiidi värki ja ta muutus väga tõsiseks. Ütles, et kuule, ega sul ju polegi ÜHTEGI raha ega isegi ühtegi MÜNTI pole. Ma: “Jah. Ei ole jah.” Maya muutus veel tõsisemaks ja ütles, justkui see oleks miskit kohutavat: “Sa pead vist kaardiga maksma siis.” Ise sellise näoga, et on terves maailmas pettunud.

Naljakas, kuidas laste jaoks on see kõige raham raha ikka metallist ja paber käib kah, aga vot pangakaart, see on üldse mõttetu. 😀