Viimased päevad on stress olnud nii .. tuntav. Nagu selline pidev stressisolek. Füüsiliselt tunda, kuidas hommikul ärkan üles üleni pinges ja õhtul lähen magama samamoodi – ikka pinges.

Veidral kombel mõtted sellega nii palju kaasa polegi läinud. Olen üllatavalt positiivne keset seda segadust. Rohkem keha ise on stressis. Nii sügavas stressis, et enam ei oska sealt välja tullagi.

Tegelikult eile oli mega hea päev. Hommikul tegin üle pika aja trenni ja see tõmbas kohe hea tuju hormoonid käima. Lisaks oli töö juures jälle kiire, mis on ainult hea, sest praegu on iga klient oluline, et see koroonaaeg üle elada. Lisaks sain töö juures hunniku jaffa kooke küpsetada. Küpsetamine teeb mind nii rõõmsaks.

Ja siis omanik lausa tegi pisikese tantsuliigutuse, kui proovis ühte jaffa kooki. Sest nii hea oli. Hehe!

Aga homme keskpäeval tuleb Inglismaal uus teadaanne. Väidetavalt kehtestatakse üleriigiliselt uued meetmed, et koroonalevikut pidurdada (või lihtsalt suur osa inimesi tööta jätta). Ja jälle võib juhtuda, et restoranid ja baarid jne asutused peavad uksed kinni panema.

Tuletan siinkohal meelde, et pidid nad juba niigi kinni olema üle kolme kuu. Kolm kuud, mil riik küll maksis töölistele 60-80% palgast ja jagas pisikest toetust omanikele. Siis üürid, arved jms tulid ju ikka maksta. Lisaks sai ju tagasi lahti teha ainult nö. pool restorani. Sest laudade vahel peab palju rohkem ruumi jätma kui varem.

Iga päev siiani sulgevad kohad järjest oma uksi. Isegi üks kinode kett pani uksed lõplikult kinni. Tuhanded jälle kaotasid töö.

Samal ajal tegelikult on ainult kaks keti”restorani”, mille ees olen näinud järjekordi. Mäkk ja Wetherspoons. Mõlemad odavat rämpsu müüvad kohad ja see viimane on põhiline koht, kus odavalt täis juuakse. Selle keti omanik lasi karantiini alguses kõik töötajad lahti põhimõtteliselt. Kuigi pisukese paberitööga oleks ta saanud kõigile neile riigi poolt taodelda 80% palgast. Lihtsalt otsustas seda mitte teha.

Aga jah, meil on nüüd nii, et kui peab uksed kinni panema veel 2+ nädalaks, siis ei pruugigi neid enam lahti teha.

Seega istun siin pimedas toas arvutis ja ootan homset keskpäeva, et teada, kas mul on novembris enam töökoht või ei ole.

Muide, ma pole oma elus veel kuskil täiskohaga töötanud järjest kauem kui pool aastat või midagi sellist. Aga siin jookseb nüüd 14. kuu ja pole isegi mõttesse tulnud, et tahaks ära minna või midagi muud teha. Ja ma isegi ei teaks, kust alustada otsimist kui peakski lõpp olema. Pole õrna aimugi.