Ma poleks elu sees oodanud, et lisaks menstruatsiooniga seotud krampidele on veel selline asi olemas nagu päevade vaheline valu ehk mittelschmerz. Sain nüüd täna omal nahal tunda. Ma kirjeldan teile kah, siis äkki päästan mõne lugeja ehmatusest ja surmahirmust.

Hommik algas täiesti tavaliselt. Käisin pissil, jõin vett, pesin näo ära. Kõik oli rahulik, Maya üles äratamiseni oli veel kümmekond minutit aega ja valisin sahtlist midagi selga panna. Tõmbasin just oma kõige mugavamad teksapüksid jalga, kui äkisti oleks nagu noaga alakõhtu löödud.

Vajusin kohe kägarasse ja terve keha tõmbas valust krampi. Püüdsin hingata, aga maru keeruline oli. Nii pagana valus oli. Mõtlesin, et what the hell, kas mul on mingi fantoomrasedus ja nüüd hakkan õhku sünnitama. Päriselt ka võrdlen seda valu sünnitusvaludega praegu. Nii karm oli!

Ahmisin õhku ja nutsin nagu segane. Mõtlesin, et äkki on mul emaka sees midagi plahvatanud. Kui see hirm kasvas suuremaks kui valu, siis käisin igaks juhuks vetsus kontrollimas ega värsket verd kuskilt ei voola.

Ei voolanud.

Mul meeletult vedas, et mul sõbrannal vaba hommik oli. Ta tegi mulle maailma kõige kangema kummelitee ja nii kuuma kuumakoti, et mul põletusjäljed siiani naha peal. Samuti saatsin ta taksoga Mayat kooli viima. Sest mitte üks inimene maailmas ei suuda Mayat kooliks valmis panna nii kiiresti kui mina. Seega tavapäraselt bussiga minnes oleks hea pool tundi hiljaks jäänud kindlasti.

Valuvaigistit võtsin ka muidugi. Ma üldiselt kunagi ei võta. Ma ei tea, iga kord saan haige peavalu kui valuvaigisti mõju üle läheb. Lihtsalt ei sobi mulle absoluutselt ükski sort. Teadsin, et arstiliinile helistades ma ei suudaks rääkida. Kui surm silmis jõuakski kõigile küsimustele vastatud, siis nad saadaksid hoopis kiirabi. Aga mul on kiirabiga nii traumeerivad kogemused olnud, et ma väldin iga hinna eest. Kasvõi talun nii räiget valu, et pilt vaikselt tasku läheb.

Vaevaliselt roomasin voodisse ja surusin põletavat kuumakotti kõhu peale. Liigutada ei julgenud. Hingata ei osanud. Kartsin. Kujutasin ette, kuidas ma mingisse siseverejooksu ära suren.

Kuni see terve igavikuna kestnud umbes pool tundi läbi sai ja valu vaikselt aina tuimemaks läks. Ei lõiganud enam teravalt vaid lihtsalt oli kuskil tagaplaanil vaikselt omaette.

Külm hakkas ja tundsin kuidas keha krambist välja tuleb ja meeletu väsimus võimust võttis. Nagu oleks mingi eriti haige trennisessiooni teinud.

Mu menstruatsioonitsükkel peaks olema enam-vähem täpselt poole peal. Seega armas sõber Google andis kohe aimu, et see võis see samune mittelschmerz olla.

Nüüd on õhtu käes ja tuim krambine valu on ikka alakõhus ja päris 100% ennast liigutada ei julge (st jooksma või hüppama vms ei kipu, kõndida saab).

Ilmselt ma nii igaks sajaks juhuks püüan ennast mõnele naistearstile näidata lähiajal, et kindel olla, et miskit kuskil plahvatanud pole.

Et jah, vot siis õnne, pole ainult päevade valu, vaid veel ka päevade vaheline valu! Ovulatsiooni valu või kuidas iganes keegi seda nimetab. Igatahes selline äkiline terav valu, mis võib kesta nii minuteid kui tunde ja esineb enamasti 10-14 päeva enne menstruatsiooni.

Nüüd teate siis. Ma enne tänast elasin õndsas teadmatuses igatahes.

Aga vot, ma ei kujuta ette, mis saab, kui see ühel “heal” päeval peaks lampi kuskil keset tänavat või kaubanduskeskust juhtuma. Või töö juures?

Inimesed mu ümber küsivad, et, appi, kas sa oled suremas? Ja ma vastan, et ah ei, ma niisama ovuleerin. :’D

Selline õnn on ikka olla naine.

*Avalehel mina veel oma parimat elu elamas, ilma teadmiseta, et mittelschmerz on mingi reaalne asi.