Tahtsin ükspäev siin blogisse tulla rääkima kõigist headest asjadest, mis vahepeal juhtunud on. Aga ma ei tea, mul tuleb alati mingi tõrge sisse, et kurjam, ma ei saa ju siis täpselt jagama tulla kui KÕIK läheb nii pagana hästi.

Ei taha nagu mingit illusiooni tekitada, et sellist elu elangi ja kõik muudkui läheb täpselt nii nagu peab ja elu on muudkui lill.

Ja siis tuleb see s**arahe, mis lööb jalad alt ära ja siis jälle ei taha tulla, sest et pagan küll, kuidas ma jätan mulje, et mul kõik nii halvasti ikka on..

Saate aru, miks ma nii harva blogin, jah? 😀 Mul on hirm endast liiga sant mulje jätta ja teisel hetkel ei taha kedagi ennast halvasti tundma panna kui äkki mingil absurdsel põhjusel mõtleb, et ma mingi tegija vend ja tema ei ole. Ma see Harju keskmine vend tegelikult üldse.

Igatahes esimesena pähe tulevad head asjad ritta:

MU RAAMAT

Kuigi see pole füüsilisel kujul ikka veel minuni jõudnud, siis Hooandja kaudu tellijad on suures osas enda raamatud kätte saanud ja ma olen NII palju positiivset tagasisidet saanud, et ei tea kohe, kuidas õnne- ja tänutundest mitte lõhki minna.

Täiesti ebareaalne tunne on “Lugusid Loomasõpradele” raamatust pilte näha teiste inimeste sotsiaalmeedia kontodel.

Naljakal kombel aju tagasopis ikka tiksub, et ju siis neile, kes midagi öelnud pole veel, tegelikult ikka ei meeldigi.

Aga imelik olekski kui kõigile meeldiks, eks?

HAMBAARSTI JUURES KÄIDUD

Sain suvalisel argipäeva pärastlõunal Mayaga mänguplatsil olles lõpuks kauaoodatud kõne, et ma saan kontrolli minna. Kolm hammast vajasid ravi. Üks, see mis karantiini ajal tüki või plommi kaotas ja alumised tarkushambad.

Ütles kohe ära, et NHS kliendina hinnaks kõik kolm kokku 40 raha (täidised sellisel juhul mingid tumedad metallikarva) VÕI erahambaarsti kliendina (sorry, ma ei jaksa praegu arusaadavalt neid termineid siin tõlkida) oleks kolm täidist hinnaga 100 raha tükk ja need siis oleks hambavärvi kah. Mitte metallised.

Valisin muidugi need jubedad koledad metallised, sest raha. Ja tarkushambad, nagu kammoon, kes neid näeb üldse. Ma väga ei naera nii, et teise inimese nägu mul otsapidi kurgus oleks. Samal ajal enda suhu valgust näidates. Omaarust ma vähemalt nii et tee, aga mine tea. Eks meil kõigil harjumusi, mida ise ei märka.

Ja ma ise näen oma tarkushambaid ainult siis, kui tahan näha ehk siis pea mitte kunagi. Ei teadnud isegi, et neil augud või miskit. Sest noh, lihtsalt kunagi ei vaadanud.

Igatahes, tulin hambaarsti juurest koju ja huvi pärast kohe peegli ette, et neid metalliseid tarkushambaid uudistada ja mida ma nägi? Hambaarst oli lambist mulle ikkagi hambavärvi täidised suhu pannud 40 raha eest.

Ma nüüd igaks juhuks ei küsi selle kohta midagi. Äkki saadaks lihtsalt lilled?

BUSSIPILET

Ma lihtsalt pidin selle loo ka ära rääkima, et ühel päeval kui siin miskine Bank Holiday Monday oli, mis tähendab, et kõigil (peale minu) on vaba päev, siis sõitsin üsna pimedas tagasi koju bussiga. Astusin bussile ja küsisin üheotsapiletit täiskasvanule.

Vanaisa mõõtu bussijuht ootas natuke, vaatas tähtsa näoga oma ekraanile, küsis siis, et ahah üheotsapilet sinna, kas täiskasvanu võiiiiii…
…lapsepilet?

Ise muigas terve aeg nii rahulolevalt nagu väike laps, kes kohe kindlasti ei tea, kuhu su üksainus oluline asi siin maailmas kadus kaks sekundit peale seda, kui sa selle “korraks” käest ära panid.

Ma vastasin, et vist täiskasvanu, aga sobib pensionäri pilet kah. Aga pilet tuli lapsepilet ja maksin kõigest 1.75 £, et koju sõita.


Ja siis tahaks terve suure nimekirja teha asjadest, mis on nii pagana nõmedad ja stressirohked, et ma lihtsalt olen viimased kolm tundi poole kohaga nutma puhkemas ja teise poole kohaga suvalisi asju netist lugemas, et jumala pärast ei mõtleks asju läbi ja ei hakkaks otsast harutama või ei nutaks paar tundi jutti, kuni enam ei ole midagi nutta. Eks ole.

Aga täna saatsin väga passiivagressiivselt Mayaga koos kooli terve suure kotitäie Alpro vaniljepudinguid ja pisikesi šokolaaditahvleid kirjaga “PALUN ANDA NEIST ÜKS MAYALE JUHUL KUI POLE SOBIVAT ALTERNATIIVI MAGUSTOIDULE”. Sest JUHTUMISI, kuigi kool pakub veganlõunaid ja -snäkke, siis sellistel päevadel kui teised lapsed söövad magustoiduks tassikooke või jäätist, siis nad teinekord otsustavad, et liiga raske on Mayale KA magustoit välja mõelda ja palju parem on talle mandariin anda.

ASI EI OLE MANDARIINIS.

Muidugi Maya armastab mandariine ja sööb neid pea iga päev.

Aga anda karjale 5-aastastele jäätist ja ÜHELE neist anda samal ajal ainult mandariin.

Sorry, aga kas see pole ilmselge õelus!?

Karistada üht väikest last selle eest, et ta on hoolib loomadest ja anda talle kõigi sõprade ees puuvili, samal ajal kui teised saavad päris maiustusi?

Ma olin lihtsalt maruvihane kui kuulsin.

Nagu ma EI eelda, et kool nüüd kõiki erinevaid toite hakkab veganiseerima. Aga jumal hoidku, kooli kõrval nurgapoes on ka veganšokolaad ja jäätised ja isegi pagana vegan TASSIKOOGID müügil. Odavad ka kusjuures. Pisike šokolaad maksab 50 senti. Kolm jäätist karbis vähem kui 2 naela. Karp, kus kuus mahlajäätist 1 nael.

Nagu mis mõttes ei saa, eks ole?

Või anda jäätise asemel kõigile lastele sorbetti, see veel lihtsam ja odavam variant.

Või vähemalt küsida minu käest nõu või paluda mul ise talle midagi kaasa panna.

Mitte lasta tal iga kord end väljajäetuna tunda.

Kuidas üks täiskasvanud inimene suudab nii üldse? Ei käi peast läbi miskit kui ulatab kõigile lastele jäätised ja siis ühele lapsele mandariini?

Ja kui ennast veel eriti üles kütta, siis MIKS ÜLDSE koolis vaja anda jäätist ja tassikooke ja muud sellist 5-aastastele? Milleks?

Eelmisel aastal, kui ma veel kodust süüa kaasa panin, siis öeldi küll, et maiustusi palun mitte panna. Mis siis muutus vahepeal lambist? Või oli eelmine aasta sama haige situatsioon iga kord (et tegelikult ikkagi olid suhkrused magustoidud menüüs teistel) ja Maya juhtumisi ei tulnud selle pealegi, et mulle öelda? Vaene laps.

Lihtsalt nii mõttetu probleem, mida oleks saanud täiesti vältida, kui oleks keegi koolist minuga normaalselt suhelnud sel teemal.

Okei, aitab kah, eks. Sain midagi jälle ära kaevata teile ja ma oma postitust enam üle lugema ei hakka igaks juhuks, kes teab, muidu mõtlen ümber ja jääb see blogi siin tühjaks aegade lõpuni. Kuigi, ega see ka maailma lõpp poleks.

Ja raamatumuljeid jagan kindlasti veel ja ma ausõna enamasti ikka keskendun headele asjadele oma elus, aga täna on lihtsalt üks neist päevadest, mil ei jaksa lihtsalt. Õnneks keskööni ainult 20 minutit kah. Homme on kõik parem.