Ega ma muidu ka ei käi mööda tänavaid ilma Mayata kuulutamas kõigile, et tegelikult olen ikkagi ema. Isegi koos Mayaga arvatakse enamasti nagunii, et ta on mu väike õde, mitte tütar.


Aga näiteks mu kursusekaaslased tükk aega ei teadnud, et mul tütar on. Lihtsalt ei tulnud jutuks. Üleüldse, ma tunnen, et lõpuks ometi, ma ise tunnen, et ma olen nii paljusid asju veel kui ema. Et see lihtsalt ei tule loomulikul teel esimese asjana jutuks kui uute inimestega kohtun. Kunagi oli nii. Kunagi oli emaks olemine A ja O ja minuksolemist nagu polnudki.

Ja tegelikult miks mul see teema üldse meelde tuli, oli praegune aeg eelmine aasta. Ma töö olin juba leidnud, aga otsisin meeleheitlikult korterit. Ja üksteise järel võeti meil nina alt sobivaid kortereid ära täpselt selle ajani, mil ma enam ei öelnud, et korterisse kolib koos minuga ka mu pisike tütar. Saime esimese korteri, kus ma seda ei maininud. Juhus?

Tööd otsides ma ammugi midagi emaks olemisest ei maininud. Piisas sellest, et vajasin paindlikku graafikut oma ülikooli pärast. Mul tohutult vedas, et ma sattusin tööle just sinna, kus ma nüüd üle aasta tööl olen olnudki. Lisaks sellele, et mulle mu töö ikka veel väga meeldib, saan ma oma graafikut ise painutada ja sättida just nii, kuidas mulle ja Mayale kõige parem on.

Mul tuli selle jutuga veel see ka meelde, kuidas ma kunagi kui Eestisse H&M tuli, käisin ka nende intervjuudel. Seal oli mingi süsteem, et 2-3 erinevat intervjuud pead läbi tegema, enne kui öeldakse, kas said või ei vms. Ja seal oli ka üks naine, kes kui tema kord rääkida oli, ütles kohe, et on aastaid kolme lapsega kodus olnud ja tahab kangesti tööturule tagasi pöörduda. Ja võite siis ette kujutada, kuidas kõik kuulasid ja vaatasid selle pilguga, et ei sellest inimesest neil konkurenti küll pole. Isegi intervjuu läbiviijad ise muutsid kergelt näoilmet ja hääletooni.

Ma ise peale teist intervjuud enam ei viitsinud minna, kutsuti edasi küll. Aga ma ei tea jah, ilmselt ma ei tundnud, et antud töökoht oleks mulle nii oluline olnud, et veel paariks tunniks minna mingeid grupitöid ja ülesandeid lahendama. Lihtsalt selleks, et siis lõpuks kiirmoodi inimestele pähe määrida.

Seal, kus ma praegu töötan, sai mu otsene ülemus teada talvel, et mul on tütar. Lihtsalt sellepärast, et Maya oli haige ja oli üks päev, mil ma ei saanud tööle minna.

Suurem osa töökaaslastest said teada alles nüüd, peale karantiini lõppu. Mayal kooli polnud ja nii mõnigi kord oli vaja ta korra kaasa võtta. Sain talle kööki ka näidata. Ta oli väga elevil.

Eks mul oli selle aasta jooksul natuke veider aeg-ajalt “varjata” nii suurt osa oma elust, aga samal ajal oli see nii vabastav kogemus. Ma sain tööle minna justkui mingi teise inimesena ja elada 8 tundi maailmas, kus ma olen lihtsalt mina. Seda on keeruline seletada, aga see oli nii pagana värskendav kogemus lihtsalt.

Ja tegelikult mitte keegi ei pea jagama tööl oma eraelu kohta infot, eks ole. Muidugi ühel hetkel ise tahad jagada, sest kolleegidest saavad tihti sõbrad. Aga ei pea.

Täna lähen jälle korterit vaatama. Ma pole veel otsustanud, kas mainin kohe ära, et mul tütar. Või peaks ikka viimasel hetkel seda tegema, siis kui leping käes ja leping näeb ette, et kui tood alaealise korterisse elama, siis pead omanikku teavitama. Seda tegin ma eelmine aasta ja kõik oli okei. Nii lihtsalt saab kindlaks teha, et keegi ei diskrimineeri sind ainuüksi selle põhjal, et sul laps on.

Mul on, muide, väljakolimiskuupäev täpselt 8 päeva pärast, aga uut kodu pole. 😀 Elate ka nii vä?

Eks sellessuhtes, mul koht, kus peatuda, on olemas ja kõik. Lihtsalt suur osa asju on ikka linnas korteris ja neid hakata edasi-tagasi tassima. No ei taha üldse.

Septembris (loodetavasti!) algab Mayal kool ja septembri lõpus peaks mul ka ülikool uuesti pihta hakkama. Juba sellepärast oleks hea, et kooli kõrval ikka korter olemas oleks. Millisel kujul ja kuidas (üli-)koolis käimine välja nägema hakkab, eks see ole näha veel. Inimesed naljatavad siin, et peame pubid kinni panema, et koolid lahti teha.

Muide! “Lugusid Loomasõpradele” raamatud on kõik trükitud (160 eksemplari!!!) ja saavadki enne septembrit teele pandud. Me mõlemad Kristiga esimest korda tegeleme nii suure projektiga, samal ajal mõlemad kolimas ka, nii et palun kannatust. Ja kindlasti jagage tagasisidet, kes kätte on saanud!

Ja veel, panen kirja, siis ise ei unusta. Ma tahan varsti rääkida natuke ökomutindusest ja nullkululistest toodetest, mida ma päriselt kasutama olen jäänud ja samuti sellest, miks mulle just Manchester/UK meeldib. Mõlema teema kohta on blogilugejad ise mu käest küsinud ja noh, kuidagi tüüpiline mina, et ise tahan meeletult tagasisidet ja soovitusi, millest kirjutada ja siis kui päriselt saan, siis on järsku elu nii kiire, et blogi vajub kuskile unustusse. #elu