Universum töötab ikka müstilistel viisidel ja eile, täpselt kui olin sotsiaalmeediasse ära postitanud oma suure uudise, siis läks meil elekter ära. Mitte ainult meil, tervel tänaval.
Ma saan ise ka aru, loomulikult, et ma olen kaalus juurde võtnud. Kuidas saakski märkamata jääda, et üks lemmik kirju kleit, mis veel septembris läks ideaalselt selga, nüüd pigistab ja on muutunud lubamatult lühikeseks.
Me olime terve esmaspäeva õues ja kõndisime jala mööda ilusat kanaliäärt kesklinna, et kodust mõned asjad võtta ja pakid ja kirjad. Niisiis nägin seda emaili alles õhtul hilja, kui tagasi jõudsime.
Alustame algusest? Ei, see algus oli liiga kaua aega tagasi. Piinlikult kaua. Ja rääkides piinlikutest asjadest, siis ma peaksin hoopis teiega jagama oma naeruväärset meilivahetust.
Mulle jõudis eile kohale, et ma pole nüüd kolm kuud juba tööl käinud. Kolm kuud!
Esimesed kaks nädalat algas iga hommik suure nutuga. Ma isegi ei tea, kas tõesti pingest või lihtsalt sellest, et oli harjutud magama kella 10ni hommikuti ja nüüd järsku oli vaja 7.30 ja 8.00 vahel kark alla ajada.
Kell 5.30 või minutid hiljem igal hommikul läheb naabri uks pauguga kinni. Akna alt kõlab miskit, mida väiksed lapsed ei peaks kuulma ja sammud viivad ümber maja.
Kas sul on kunagi oma elu jooksul tekkinud tunne, et oled sattunud töökohta, mis ongi see maagiline koht, kuhu sul on päriselt hea meel minna?
