See kõik sai alguse ühel talveõhtul. Kõige kohutavamal talveõhtul, mis ma olen pidanud oma elus üle elama.

Ainuüksi mõte sellest kõigest ajab endiselt südame pahaks. Ilmselt on targem detailidesse mitte väga palju laskuda.

Meil on korteris suured, väga suured uksed. Ja neil on selline süsteem, et kui uksel stopperit pole, siis vajub (enamasti pauguga) kinni. On juba aru saada, kuhu ma tüürin?

Igatahes sel õhtul jäi üks väga väike sõrmeke ühe väga suure ukse vahele ja tükk sellest väga väikesest sõrmekesest oli kadunud.

Ma enam täpselt ei mäleta, mis kõik järgmistel minutitel toimus, aga mäletan Maya südantlõhestavat nuttu ja kuidas ma ise läbi pisarate püüdsin telefoni teel kellegagi kiiresti rääkida ja järgmisel hetkel tellisin Uberi lastehaigla EMO-sse. Mässisin Maya oma jopesse, sest riietumine ei tulnud tol hetkel kõne allagi ja tassisin ta süles alla, ise nutsin edasi. Õnneks oli all korrusel keegi just suitsetamas, aitas ukse lahti ja väravast välja kah veel. Vastutasuks sai nutuse “aitäh”.

Ja vaid minut hiljem olime juba Uberis. Ma kasutan nende teenust paar korda kuus või tihedamini. Autot mul pole ja elan täpselt kesklinna ja ülikooli keskel, seega pole enamasti vajadust kuskile minna ühelgi muul viisil kui kõndides. Aga vahel kui väga kiire on või on ilm täiesti kõlbmatu (lihtsalt vihm siia alla ei kuulu igatahes), siis kasutan autoteenust küll. Meie korteri juurde saab auto kenasti kahe minutiga alati. Järjekordne kesklinna läheduse rõõm, eks ole.

Saime autosse ja kodutänavalt välja keeratud, kui juht hakkab rääkima: “Tead, sa ikka ei peaks praegu nutma. Eriti lapse ees. Kes teeb niimoodi?”

Ma ei öelnud mitte midagi.

Juht: “Kas sa oled ise beebi, et nutad praegu? Miks sa üldse sõidad üksinda lapsega kui sa nii beebi oled?”

Ja nii edasi ja edasi ja edasi. Kas ta oli üldse minutitki vait terve sõidu jooksul?

Ma täpset sõnastust muidugi ei mäleta. Ja ma tol hetkel ei nutnud hüsteeriliselt ega midagi, lihtsalt mu pisarakraanid on üsna tundlikud, seega ma ei saa neid kinni keerata kui pahinal lahti lähevad. Ei ole väga tahtmises kinni, nii lihtsalt on.

Ja ma ei öelnud ikka mitte midagi, lihtsalt olin vait ja lootsin, et jõuaks ometi kiiremini haiglasse. See kümme minutit kestis aastaid. Ausalt.

Juht oli moslem, sellepärast, mulle tundub, tal oligi selline väga-väga terav suhtumine minu olukorda. Mitte et ma rassist oleks, aga on ju teada, et nende suhtumine naistesse on midagi väga teistsugust enamasti.

Haiglasse jõudsime, siis pidime verise sõrmega veel ootama pea pool tundi ja sealt edasi läks meil veel tunde ja tunde, enne kui koju saime. Aga Maya oli vapper ja ma sain tehtud, mis oli vaja teha. Mis siis, et nutsin “nagu oleks ise beebi”. Esimese kiirkontrolli ajal küsis haiglaõde Maya käest, kas ta tahab midagi valu jaoks ka, aga Maya isegi ei nutnud enam selleks ajaks ja ei tundnud mingit huvi. Mul oleks endal ilmselt midagi vaja olnud, eks ole.

Ma tean ise ka, et ma olen üsna mannetu sellistes olukordades ja lähen enamasti paanikast lukku. Aga seekord sai kõik minu poolt tehtud kiiresti ja Maya sõrm sai haiglas üle vaadatud ja röntgen tehtud ja sõrm sai kinni seotud ja tegelikult juba paar päeva hiljem läks Maya kooli tagasi. Sest kõik sai tehtud nii hästi ja kiiresti kui sel hetkel teha sai. Kuigi ma ise tol hetkel muidugi nii ei tundnud, ma olin endast väljas ja eks selle autojuhi sõnad ka aitasid kaasa, et ennast nii väga lootusetuna tunda. Aga tegelikult ju kah, mida enamat ma olekski saanud teha?

IMG_20191102_152137
Mõned päevad peale õnnetust. Siis kui Mayal lubati restoranis valida ükskõik mida ta tahab oma pitsa peale ja ta tahtis brokolit ja ainult brokolit 😀
IMG_20191102_155741
Magustoiduks mangosorbetti kah

Alles hiljem märkasin, et mu Uberi skoor oli peale seda talveõhtut dramaatiliselt 4.9 pealt 4.3 peale läinud. Teadmiseks siis, et 4.7 – 4.9 on hea skoor ja 4.5 – 4.6 on okei skoor ja sealt madalam siis peaks halb olema. Skoor on kõigile juhtidele näha, et nad teaksid, milliseid sõitjaid mitte peale võtta vms. Eks see Uberi juht pani mulle ühe selle eest, et ma julgesin nutta kui lapsega haiglasse sõitsin.

Õudne ema ikka. Ainult kõige kohutavamal emal on Uberi skoor alla 4.5. Mis eeskuju see ka lapsele on? Et oma vigastatud lapsega haiglasse sõites võib päris pesuehtsaid PISARAID nutta? Ei-ei-ei, see ei lähe mitte! Emad on robotid ja teevad ainult seda, mis on lapsele parim, ilma ühtegi emotsiooni välja näitamata!!