Alustame sellest hetkest kui sai selgeks, et meie töökoht läheb kinni ja seda vaid nädalapäevade jooksul. Meeletu stress.

Ma läksin üleni tuimaks. Kuigi ma teadsin, et üle terve maailma on inimesed samas olukorras, siis ma ei olnud kindel tol hetkel, et meile päriselt mingi toetus jõuab. Arvutasin kohe kui pikalt oma rahadest ära elaks ja ega sealt palju üle kahe kuu ei tulnud.

Samal ajal oli koroonapaanika täies hoos ja poest ei saanud enam sojapiima ega jahu. Jahu ei näinud ma ka järgmised kolm nädalat. Poes käima pidin koos Mayaga. Inimesed vältisid meid nagu me oleksime ise ühed elavad liikuvad viirused olnud. Isegi laial kõnniteel hüppasid äärde ja silmnähtavalt hoidsid hinge kinni. Samuti sain vihaseid pilke, kuna võtsin Maya poodi kaasa. Oli ju öeldud, et ÜKS inimene korraga. Ega see minu teadmatus sissetuleku osas aitas paranoiale kindlasti kaasa. Ent ma mäletan nii selgelt seda ühte poe kassapidajat, kes meid rõõmuga tervitas ja Maya käest mõnda asja küsis. Ma olin nii üllatunud, et lausa pisut ehmusin selle peale. Justkui see polekski vaid nädalad tagasi olnudki normaalsus. Ja poest välja kõndides oleks võinud lausa pisaratel voolata lasta.

Muus osas olid esimesed karantiinis veedetud nädalad lausa imetoredad. Mu ülikool oli ammu kinni pandud selleks ajaks ja Maya kool läks nädal pärast ülkooli samuti kinni. Mul oli jälle aega Mayaga koos ärgata, selle asemel, et ise kell 6 ärgata, et seminariks ette valmistada ja siis Mayat paar tundi hiljem üles ajada ja ruttu riidesse käsutada, et siis kooli joosta. See aeglane ärkamine ja pusled ja joonistamised ja plastiliin ja värvimine ja koos pargis käimine oli minu jaoks nii tore. Isegi ühe 1000 tükiga pusle panin kokku, mida ma arvasin, et kunagi ei jõua selleni. Mul muidu pole väga palju aega kõige selle jaoks olnudki. Ja siis Maya kirjutas oma märkmikusse üles, mis päev meil järgmisel päeval on, näiteks ühel päeval oli Roosa Päev, mis tähendas, et panime roosad riided selga ja sõime ainult roosasid asju. Roosad pannkoogid, roosa pasta, roosad snäkid ja joogid jne. Idülliline lausa.

Peale seda kui sain teada, et saame 80% oma palgast, kukkus suur kivi kolinaga õlgadelt maha. Päris lõpuni ma ei uskunud seda enne, kui esimene palk arvel oli muidugi. Ent peale seda tundus, et mul on selle karantiiniga ikka väga vedanud. Mis on imelik asi, mida öelda, kui samal ajal on nii palju neid, kes majanduslikult kannatavad või veel hullem, kelle lähedased on koroona tõttu raskes olukorras või lausa surnud. Imelik hõisata sellisel ajal, aga ma tunnen nagu kogu see olukord oleks mulle justkui õnnistus. Ma nüüd alles saan aru kui meeletu pinge mul peal oli ja kui väga mul oli vaja ennast paari nädalaga välja magada ja lihtsalt olla ja Mayaga aega veeta. See 80% palgast on minu puhul täpselt see summa, millega üür ja arved ära maksta ja toitu osta. Muidugi tüütu, et koguda ei õnnestu, mis oli tegelikult väikestviisi eesmärk sel suvel. Aga imelik oleks nuriseda, kui endal on asjad nii pagana hästi.

Ülikooli asjad sain ka ära tehtud! Kahe koolitöö tulemusi veel ootan, aga selle on-line eksami sain 90%. Siiani selle aasta parim tulemus. Ja ma juba tean, et ka ainuke, mis nii kõrgele ulatub. Eksamites olen parem kui esseede kirjutamises. Kahe essee tulemused on veel õhus. Aga mõlemas aines olen ühe töö juba teinud, seega, väga-väga väike on see võimalus, et ma läbi kukuksin. Tähistama veel ei hakka muidugi, aga üsna hea tunne on.

Maya kodutöödega on natuke teine lugu. Ma sain suure paksu ümbriku kaasa tema koolist ja mingil põhjusel isegi ei avanud seda mingi kuu aja jooksul. Siis ühel päeval hakkasime lõpuks otsast pihta, aga läksime esimese viie minutiga tülli. Ma ei taha ette kujutadagi, kui Maya oleks hoopis Eestis koolis käinud. Ma oleks puhta lolliks läinud. Aga õnneks ühel hetkel tuli Mayal endal tuhin sisse ja tegi kahe nädala töö mõne päevaga ära. Nüüd on veel umbes kahe nädala töö vaja teha. Eks näis, millal selleni jõuab. Tundub, et juunis võivad mõned koolid hakata end avama vaikselt. Mul iseenesest pole mingit põhjust Mayat mitte kooli saata. Eriti kuna nüüdseks kui karantiin on kestnud sada aastat, ei viitsi ma enam ammu Mayaga koos iga päev kõiki neid toredaid asju teha, millest varem juttu oli. Pigem püüan aina enam suunata iseseisvalt asju tegema.

Õnneks umbes kolmandal karantiininädalal tuli sõbranna oma koeraga vanemate juurest tagasi Manchesteri äärelinna ja kutsus meid enda juurde. See koer on Mayaga koos üles kasvanud. Esimest korda nägime, kui ta oli vaid 3-kuune ja hetkel on 7-kuune. Seega on meie mõlema elu lihtsam kui meie lapsed saavad koos mängida ja üksteisel näos olla. Vahepeal läksime Mayaga tagasi koju oma korterisse ka, aga mõlemad  sõbrannaga arvasime, et kuniks me omavahel tülli pole keeranud, siis on targem lastel lasta koos olla. Muidu võib hulluks minna. Mulle on see asjade kulg muidugi eriti soodne, kuna on VÄGA suur vahe, kas olla karantiinis kesklinnas või äärelinnas. Valel ajal linnas parki minna, siis ei mahu teedel kõndimagi.

IMG_20200402_110602
Linnas on rohkem nii
IMG_20200415_153506
Äärelinnas rohkem nii

Seega olemegi suurema osa karantiinist nüüd mu sõbranna juures olnud ja head süüa teinud ja küpsetanud ja koeraga suurtes parkides käinud ja vahepeal ekstra pikkadel jalutuskäikudel käinud. Rekord oli miskit üle 22km. Maya kõndis ja sõitis tõukerattaga kordamööda. Peakski jälle ühe sellise päeva ette võtma. Kuna ilmad läksid külmaks vahepeal, siis oleme laisemad olnud. Ainult kõige lähemas pargis käinud, kus Maya lemmik puudest onn on, kus ronida ja skatepark, kus ta oma tõukerattaga uhkelt sõidab ja aeg-ajalt saab teiste lastega sotsialiseeruda.

Praegu on täpselt imelik kahevahel olemine, et päris lahe on niiviisi aeglaselt kulgeda, aga samas üsna ära tüüdanud ka ja tahaks midagi MUUD. Viimased nädalad on nii uimaseks kiskunud, sest kõik on kogu aeg nii sama-sama-sama, et kui iga päev kõndimas ei käiks ega trenni ei teeks, et ennast kuidagi virgutada, siis tahaks lihtsalt magada terve päev iga päev.

Kas keegi veel tunneb, et karantiin on natukenegi pigem õnnistus kui karistus olnud? Või ma ainuke?