Alustame sellest hetkest kui sai selgeks, et meie töökoht läheb kinni ja seda vaid nädalapäevade jooksul. Meeletu stress.
Ma läksin üleni tuimaks. Kuigi ma teadsin, et üle terve maailma on inimesed samas olukorras, siis ma ei olnud kindel tol hetkel, et meile päriselt mingi toetus jõuab. Arvutasin kohe kui pikalt oma rahadest ära elaks ja ega sealt palju üle kahe kuu ei tulnud.
Samal ajal oli koroonapaanika täies hoos ja poest ei saanud enam sojapiima ega jahu. Jahu ei näinud ma ka järgmised kolm nädalat. Poes käima pidin koos Mayaga. Inimesed vältisid meid nagu me oleksime ise ühed elavad liikuvad viirused olnud. Isegi laial kõnniteel hüppasid äärde ja silmnähtavalt hoidsid hinge kinni. Samuti sain vihaseid pilke, kuna võtsin Maya poodi kaasa. Oli ju öeldud, et ÜKS inimene korraga. Ega see minu teadmatus sissetuleku osas aitas paranoiale kindlasti kaasa. Ent ma mäletan nii selgelt seda ühte poe kassapidajat, kes meid rõõmuga tervitas ja Maya käest mõnda asja küsis. Ma olin nii üllatunud, et lausa pisut ehmusin selle peale. Justkui see polekski vaid nädalad tagasi olnudki normaalsus. Ja poest välja kõndides oleks võinud lausa pisaratel voolata lasta.
Muus osas olid esimesed karantiinis veedetud nädalad lausa imetoredad. Mu ülikool oli ammu kinni pandud selleks ajaks ja Maya kool läks nädal pärast ülkooli samuti kinni. Mul oli jälle aega Mayaga koos ärgata, selle asemel, et ise kell 6 ärgata, et seminariks ette valmistada ja siis Mayat paar tundi hiljem üles ajada ja ruttu riidesse käsutada, et siis kooli joosta. See aeglane ärkamine ja pusled ja joonistamised ja plastiliin ja värvimine ja koos pargis käimine oli minu jaoks nii tore. Isegi ühe 1000 tükiga pusle panin kokku, mida ma arvasin, et kunagi ei jõua selleni. Mul muidu pole väga palju aega kõige selle jaoks olnudki. Ja siis Maya kirjutas oma märkmikusse üles, mis päev meil järgmisel päeval on, näiteks ühel päeval oli Roosa Päev, mis tähendas, et panime roosad riided selga ja sõime ainult roosasid asju. Roosad pannkoogid, roosa pasta, roosad snäkid ja joogid jne. Idülliline lausa.
Peale seda kui sain teada, et saame 80% oma palgast, kukkus suur kivi kolinaga õlgadelt maha. Päris lõpuni ma ei uskunud seda enne, kui esimene palk arvel oli muidugi. Ent peale seda tundus, et mul on selle karantiiniga ikka väga vedanud. Mis on imelik asi, mida öelda, kui samal ajal on nii palju neid, kes majanduslikult kannatavad või veel hullem, kelle lähedased on koroona tõttu raskes olukorras või lausa surnud. Imelik hõisata sellisel ajal, aga ma tunnen nagu kogu see olukord oleks mulle justkui õnnistus. Ma nüüd alles saan aru kui meeletu pinge mul peal oli ja kui väga mul oli vaja ennast paari nädalaga välja magada ja lihtsalt olla ja Mayaga aega veeta. See 80% palgast on minu puhul täpselt see summa, millega üür ja arved ära maksta ja toitu osta. Muidugi tüütu, et koguda ei õnnestu, mis oli tegelikult väikestviisi eesmärk sel suvel. Aga imelik oleks nuriseda, kui endal on asjad nii pagana hästi.
Ülikooli asjad sain ka ära tehtud! Kahe koolitöö tulemusi veel ootan, aga selle on-line eksami sain 90%. Siiani selle aasta parim tulemus. Ja ma juba tean, et ka ainuke, mis nii kõrgele ulatub. Eksamites olen parem kui esseede kirjutamises. Kahe essee tulemused on veel õhus. Aga mõlemas aines olen ühe töö juba teinud, seega, väga-väga väike on see võimalus, et ma läbi kukuksin. Tähistama veel ei hakka muidugi, aga üsna hea tunne on.
Maya kodutöödega on natuke teine lugu. Ma sain suure paksu ümbriku kaasa tema koolist ja mingil põhjusel isegi ei avanud seda mingi kuu aja jooksul. Siis ühel päeval hakkasime lõpuks otsast pihta, aga läksime esimese viie minutiga tülli. Ma ei taha ette kujutadagi, kui Maya oleks hoopis Eestis koolis käinud. Ma oleks puhta lolliks läinud. Aga õnneks ühel hetkel tuli Mayal endal tuhin sisse ja tegi kahe nädala töö mõne päevaga ära. Nüüd on veel umbes kahe nädala töö vaja teha. Eks näis, millal selleni jõuab. Tundub, et juunis võivad mõned koolid hakata end avama vaikselt. Mul iseenesest pole mingit põhjust Mayat mitte kooli saata. Eriti kuna nüüdseks kui karantiin on kestnud sada aastat, ei viitsi ma enam ammu Mayaga koos iga päev kõiki neid toredaid asju teha, millest varem juttu oli. Pigem püüan aina enam suunata iseseisvalt asju tegema.
Õnneks umbes kolmandal karantiininädalal tuli sõbranna oma koeraga vanemate juurest tagasi Manchesteri äärelinna ja kutsus meid enda juurde. See koer on Mayaga koos üles kasvanud. Esimest korda nägime, kui ta oli vaid 3-kuune ja hetkel on 7-kuune. Seega on meie mõlema elu lihtsam kui meie lapsed saavad koos mängida ja üksteisel näos olla. Vahepeal läksime Mayaga tagasi koju oma korterisse ka, aga mõlemad sõbrannaga arvasime, et kuniks me omavahel tülli pole keeranud, siis on targem lastel lasta koos olla. Muidu võib hulluks minna. Mulle on see asjade kulg muidugi eriti soodne, kuna on VÄGA suur vahe, kas olla karantiinis kesklinnas või äärelinnas. Valel ajal linnas parki minna, siis ei mahu teedel kõndimagi.


Seega olemegi suurema osa karantiinist nüüd mu sõbranna juures olnud ja head süüa teinud ja küpsetanud ja koeraga suurtes parkides käinud ja vahepeal ekstra pikkadel jalutuskäikudel käinud. Rekord oli miskit üle 22km. Maya kõndis ja sõitis tõukerattaga kordamööda. Peakski jälle ühe sellise päeva ette võtma. Kuna ilmad läksid külmaks vahepeal, siis oleme laisemad olnud. Ainult kõige lähemas pargis käinud, kus Maya lemmik puudest onn on, kus ronida ja skatepark, kus ta oma tõukerattaga uhkelt sõidab ja aeg-ajalt saab teiste lastega sotsialiseeruda.
Praegu on täpselt imelik kahevahel olemine, et päris lahe on niiviisi aeglaselt kulgeda, aga samas üsna ära tüüdanud ka ja tahaks midagi MUUD. Viimased nädalad on nii uimaseks kiskunud, sest kõik on kogu aeg nii sama-sama-sama, et kui iga päev kõndimas ei käiks ega trenni ei teeks, et ennast kuidagi virgutada, siis tahaks lihtsalt magada terve päev iga päev.
Kas keegi veel tunneb, et karantiin on natukenegi pigem õnnistus kui karistus olnud? Või ma ainuke?
mai 19, 2020 at 10:45 e.l.
Jah, mina võin vist ka öelda, et pigem õnnistus, kui karistus, sest sissetulek jäi samaks, aga tööd oli vähem ja kõige kõrvalt oli esimest korda tunne, et nüüd tunnevad teised ka seda, mida mina juba mitu aastat 😀
Mul nimelt töö kodukontoris üle kahe aasta juba.
Lisaks linn, kus elame.. kõik tuttavad ja sõbrad on siit ära kolinud, et meil siin on üpris karantiini lähedane seis juba pikalt olnud.
Tore, et teil võimalus sõbrannaga ja sõbranna juures aega veeta, see kõlab juba nagu väga korralik vaheldus. Ta ei ole ju naaber ka- te läheks nagu reisile kohe, teine keskkond jne.
Hea ju veel see, et muud käimised-tegemised, mis oleksid raha võtnud need kõik jäid ära, kui poest isegi enam ei saanud, mida vaja, et sealt ehk andis ka säästa?
MeeldibLiked by 1 person
mai 19, 2020 at 2:59 p.l.
Jaa, ma mõtlengi, et ma tunnen ennast nagu oleks absoluutselt võitnud karantiini lotos või midagi sellist.
Ja, oi kui tuttav tuleb ette see elu kui kodulinnas pole tuttavaid ega sõpru. Väga isoleeritud tunne võib kohati peale tulla ikka. Täiskasvanuna on uute sõprade leidmine nii keeruline. Ei lähe päris igaühega suvaliselt rääkima, nagu lapsed seda teevad.
Hea meel, et sissetulekuga hästi vähemalt! Üks mure vähem. 😊
MeeldibMeeldib
mai 19, 2020 at 11:52 e.l.
Mingis mõttes jaa, ma ka vahel mõtlen, et natuke oli vaja seda aja maha võtmist ja lõunani magamist ja iseendaga olemist, privaatsust (meil juba mitu aastat alati keegi elab meiega ja ma tegelikult niiväga igatsesin seda ainult oma perega olemist ja kodus mitte sotsiaalne olekut) ja pikki telefonivestlusi perega jne. Alles pool aastat tagasi virisesin ju, et oleks pausinuppu ellu vaja. Ainult et ma pidasin silmas sellist pausinuppu, kus arved ei tule mühinal sisse, mis sest et maailma seisab 😀 Ja noh laste kooliasjadest ka nii kopp ees juba. Ja noh veel sada asja. Aga jah, mõistan sind!
MeeldibLiked by 1 person
mai 19, 2020 at 3:10 p.l.
Kusjuures ma olen kogu aeg mõelnud, et tahaks ka teie juures elada paar nädalat, hahhahahahha!! 😂🙄
Paus ilma arveteta oleks täiuslik jaa. Oeh, mida kõike saaks teha lõpuks, kui saab asju teha.
Aga jõudu sulle laste koolitamisel, ma andsin pmt enne alustamist juba alla, ja ma pean enam vähem ainult seletama, mis paberil vaja teha ja kõik. Seega peaaegu mitte midagi. Mul veab, et Maya kool päriselt ei kontrolli asju. 🙈
MeeldibLiked by 1 person
mai 19, 2020 at 6:51 p.l.
Hehee, kui keegi paariks nädalaks tuleb, on fun, saab koos igast põnevaid asju teha ja ringi reisida 🙂 Aga me üürisime pikaajaliselt tuba välja, a la 2-3 kuu kaupa. Mis on pole ka üldse midagi hullu, aga peale mitut aastat oli täitsa kosutav paar kuud omaette karantiinis olla 😀
MeeldibLiked by 1 person
mai 20, 2020 at 9:25 p.l.
Aaaa! No muidugi, täiesti arusaadav ju. Ja jätan meelde. Nii äge oleks kohalikega Malagat uudistada. 😍
MeeldibLiked by 1 person
mai 20, 2020 at 11:35 e.l.
Mul on karantiiniga love-hate suhe. Ühelt poolt on raske kodust töötada ja töövaimu sisse saada, samas käisin prooviks pool päeva kontoris ja see oli VEEL stressirohkem. Ei teagi, kuidas see ümberkohanemine läheb.
Ausalt läheks veel päris hulluks kui välja jalutama minna ei saa. Blogisid ka pole lugeda (hint: kirjuta tihedamini…). 😀 Igatahes tore, et sulle see karantiin sobinud on!
MeeldibLiked by 1 person
mai 20, 2020 at 9:27 p.l.
No täpselt! Ma samamoodi ei jõua ära oodata, et tööle minna, aga samas ma ei tea, kas oskan enam inimeste seas ollagi hahahhahah. 😅 Kõik see sotsiaalne pinge.
Aww, sa nii armas alati ikka! 💚
MeeldibLiked by 1 person