Aega ju nagu on. Peaks olema vähemalt. Ometi alustasin ma üht pisikest ülesannet neljapäeva pärastlõunal, tegin veelgi pisikesema pausi ja hetkega olengi nüüd siin, omadega pühapäeva õhtus.

Ma ei imestaks kui see postitus võtaks mul ka mitu päeva aega. Konarlik tuleb see kirjutis nii või naa. Aga loodan, et läheb kiiremini.

Igatahes võtsin eile vastu otsuse blogi lahti teha ja kirjutamisega jätkata.

Miks ma üldse lõpetasin, seda ma täpselt ei mäletagi enam. Põhiline oli vist see, et eluilmaski ei oleks suutnud selleks aega leida.

Nüüd vabandan nende ees ka, kes blogi kohta on nende kuude jooksul küsinud ja ma olen tuimalt lihtsalt ignoreerinud. Ma lihtsalt ise ka ei teadnud, miks ja mis ja siis ei osanud midagi vastata. Aitäh minu peale mõtlemast, nunnukad. ❤️

Mu argipäevad on nimelt viimased kuus kuud umbes nii välja näinud, et kell 6-7 ärkan, pakin Mayale kooli lõuna kaasa, viin ta kooli ja sealt siis jooksen ise ühele poole ülikooli või otse teisele poole tööle. Mõlemasse saab meie korterist kõndides 20 minutiga. Aga kui sa oled ema, kellel on kiire, siis uskuge mind, tee muutub kasvõi kolm korda lühemaks. Siis võtan Maya koolist või kui ise olin koolis, siis jooksen koolist tööle ja siis õhtul 22ks või keskööks koju või sõbranna juurde. Oleneb siis, kus Maya parasjagu magama läks, sinna ilmun.

Tundub ehk veidi ekstreemne, aga kuidagi moodi siiski alati toimis.

Kas ma jäin vähem kui aastaga 10 aastat vanemaks? Jah.

Kas Martin pidi mulle pidevalt meelde tuletama, et kõik on hästi ja ma saan hakkama? Kusjuures ei. Ainult natuke. Aga kõige olulisematel hetkedel.

Kas mul on parimad Eesti emmedest sõbrad? Jah.

Kas Ireene oli ülimalt tähtis osa sellest, et ma esimese kooliaasta vastu peaks? Jah!! Okei Floor ka, mis siis, et Maya eluaegse trauma sai kui tema värviraamatus VALET värvi kasutati. Milline jultumus, hahahha!

Kas ma lennutasin mitu korda oma ema siia, et tööl topelt vahetusi teha? Jep. Isegi nii üle tõmbasin, et ühel või paaril hommikul konkreetselt füüsiliselt ei suutnud voodist välja tulla. Okei, see võis natuke kinni olla selles ka, et peale tööd oli ikka pubisse ka asja, eks.

Kas ma veensin väga kavalalt oma esimese hea sõbra töö juurest samuti Maya hoidmisega aitama nädalavahetustel? Ikka. Pärast hoidsin tema kutsikat vastu. Ma olen alati Mayale kutsikat tahtnud, kes EI ela minu juures. Täielik võit. 

Kas ma laenasin venna käest uue arvuti jaoks pool raha? Mhm. Pidin ju kohe suve alguses rohkem saama tööl käia, et lebolt tagasi maksta.

Nojah. Nojah. Nojah. 

Ma pidin palju teistelt inimestelt abi küsima ja see oli nii raske. Tahaks ju alati ISE hakkama saada. Aga samas teistpidi mõeldes, olen samamoodi valmis kõiki neid samu inimesi aitama. Peaotsast jalatallani tänulik. See on see päris elu #koostöö. Parim.

Tänu kõigile mu inimestele ja minu enda erakordsele võimele paari päevaga ära teha mitme nädala töö, lahutab mind ülikooli esimese aasta edukast lõpetamisest vaid kolm viimast tööd (tähtajad hakkavad järjest 10 päeva pärast kukkuma, miks ma muidu blogi lahti tegin, eks!? et ikka kõige muuga tegeleda kui sellega, millega kõige rohkem peaks 😂). Üks eksam tuleb ka ära teha, aga tänu koroonale saab selle on-line teha. Ehk siis telefon ja tahvel kõrval lahti ja korras. 

Mu point pidi midagi sellist olema, et üksinda ma poleks seda poolt aastat üle elanud, aga mitte keegi peale minu ei oleks saanud neid esimesi samme teha. Iseendasse ja oma plaani uskuda. Olla kindel, et kui ma annan endast kõik, siis küll laabub ja õnnestub! Keegi teine poleks saanud minu eest kooli kandideerida, Manchesteri lennata, tööd leida, korterit leida jne. See olin 100% mina. Ja ma tõestan endale päevast päeva, et ma tahan, saan ja suudan.

300dc2acb4e395beb96b17e1a0e90cc8.0

Mingi udune selfie, äkki esimesest õhtust kui töökaaslastega väljas käisime või midagi sellist. Panin kõik pildid arvutisse ja nüüd kirjutan ikka telefonist. Sellepärast midagi paremat praegu pole. Käib kah.