Ma olen nüüd kaks päeva töötanud ühes vegankohas Manchesteri kesklinnas. Kui ma nende kuulutust nägin, siis teadsin, et kindlasti pean proovima sinna ettekandjaks saada.

Ent nemad otsisid parasjagu hoopis kööki inimesi. Nagu ka paar nädalat tagasi ja kuu aega tagasi ja paar kuud tagasi ja nii edasi. See pole kunagi hea märk, kui kuskil nii tihti uusi töötajaid otsitakse.. Küll ma juba tean.

Igatahes, kui ma seda märkasin, et nad tihti otsivad, siia hakkas juba mingi must stsenaarium peas mängima. Aga otsustasin ikkagi kohe ära, et vahet pole, milline töö on, lihtsalt ei võta midagi isiklikult ja pean vastu vähemalt paar kuud, et see kõige kriitilisem kolimise aeg üle elada.

Ja siis õhtu enne esimest proovipäeva rääkis sõber, et tema sõber oli seal töötanud varem ja kahjuks polnud midagi head öelda. Ja siis oli ilm nii pekkis ja tagatipuks jäin veel hiljaks.

Kõik läks nii halvasti kui halvasti sai üldse minna enam-vähem.

Alguses oli väga veider. Keegi väga tere ei öelnud ega mind tähele ei pannud. Ega ma ei oodanudki mingit tseremooniat või suurt tervitusparaadi, aga minu meelest on viisakas tere öelda ikka. Aga eks see olenes töö iseloomust kah. Vaja mitut asja korraga teha ja veel rohkem asju meeles hoida, lisaks oli pool kööki just tellitud toiduga kaste täis.

Õhtu lõpuks oli juba täitsa tore. Mis on imelik ja pagana lahe samal ajal, on see, et ma olen alati unistanud kokana töötamisest. See on olnud juba hea mitu aastat mul kuskil aju tagasopis, et nii väga tahaks proovida, aga, aga, aga miljon asja, miks ma arvasin, et ehk pole see minu jaoks sobilik töö. Ja nüüd niimoodi ise kukkus see köögitöö mulle sülle. Ja ma nii naudin igat minutit seal köögis. Isegi siis, kui teen neid töid, mis teiste jaoks on kõige tüütumad.

Vaja 200 saia ära viilutada? – Muidugi!

Vaja 12 liitrit kastet teha? – Ah, teen siis juba 25!

Vaja 150 seitanist “kanatükki” ära paneerida? – Kas rohkem pole?

Kindlasti ajapikku, kui olen kogu menüüd sadu kordi läbi teinud ja kõiki asju ette valmistanud rohkem kui jõuaks kokku lugeda, siis ehk leidub minu jaoks ka neid tüütuid asju. Praegu on lihtsalt nii lahe tunne suurte teravate nugadega ümber käia.

Veel meeldib mulle vaadata KUI palju vegantoitu süüakse ühes ainukeses vegan söögikohas ühe päeva jooksul. Tahaks öelda, et tonne, aga ilmselt oleks see ikka veidike liialdus. No ainult veidike.

Mul pole veel (!) õnneks juhe kokku jooksnud kiirel ajal, kui tellimused aina tulevad ja lõppu pole näha. Kuigi, eks minul on ka kõige lihtsamad ülesanded tellimuste täitmisel. Kuigi ikka niiiiii palju asju, mida silmas pidada ja meeles hoida. Aga küll ajaga läheb automaatsemaks kogu tegevus.

Ja siis oligi kell 23 kolmapäeval ja 24. tund Manchesteris lõppes samal ajal kui mu esimene tööpäev. Ikka päris võimas naine olen. *patsutab ennast õlale nagu üks tubli naine ikka teeb*

Hahha! Praegu ootan sõbrannat, kes tuleb trammile vastu ja just märkasin, et mul käsivarrel on mingid tomatipritsmed. Kasutasin elus esimest korda saumiksrit ja muidugi just tomatite jaoks ja muidugi pritsis kõik kohad täis.

Advertisements