Teisipäeva õhtul kell 23 jõudsin Manchesteri. Nii kui mu jalad maad puudutada jõudsid, lakkas paduvihm. Õhk oli värske, aga soe. Apteegi roheline tulukeste ruut näitas 19 kraadi.

 

Üks liige kohalikust Eesti emmede gängist oli lahkelt nõus mulle järgi tulema. Ega ma ise poleks ööd ega mütsi tol õhtul jaganud. Sõitsin bussiga Londonist Manchesteri. Püha müristus, kui pikk see reis oli! Väsitavamat asja on raske ette kujutada.

Siis jõudsin teise gängiliikme koju, et seal ennast mõneks ajaks sisse seada. Magada ma eriti ei suutnud. Voodis vähkresin vähemalt kaheni või kolmeni ning kell kuus hommikul oli uni läinud mis läinud. Ainult väsimus jäi alles.

Hommikul tervitas mind armas valge peaga poisipõnn, kes ei öelnud aasta tagasi veel ühtegi lauset, aga nüüd tuli ja rääkis mulle nii pikad jutud maha, et ei jõudnud õieti kuulatagi. Nii vahva segu eesti ja inglise keelest, et oli võimatu mitte koheselt heas tujus olla.

Samal päeval oli mul kokku lepitud kesklinnas 8-tunnine proovipäev. Tasustatud. Alguseks kell 15.00. Sõitsin varakult linna ja tahtsin oma lemmikusse falafelikohta sööma minna. Go Falafel – seal oleme käinud vist küll ligi sada korda kokku kõigi nende aastate jooksul.

Jõudsin rongijaama ja taevast hakkas vett alla voolama. Sadas nii kõvasti, et isegi läbi katuse sadas. Reaalselt. Või siis sadas nii suure hooga, et pritsis õuest 15 meetri kaugusele katuse alla. Igatahes falafeli mõtted läksid kohe plehku selle peale. Sain rongijaama toidupoest hoopis ühe supertoitude segu paksu magusa ingverikastmega. Päris hea oli.

Seejärel käisin, kui sadu natuke rahunes korraks, ühes imeilusas vegan restoranis ja küsisin tööd ning jätsin oma CV sinna. Sealt jooksin lähedale raamatukokku varju ja telefoni laadima. Mul on aku nii pekkis, et 2-3 korda päevas vaja laadida vist juba. Nii tüütu. Ma vihkan kui tehnika aegub. Tahaks kõike vaid ühe korra osta.

Proovipäevale jäin hiljaks. Kahlasin 20-sentimeetrises vees ega saanud pilku maast väga tõsta. Vihmane ilm tegi tänavad hämaraks ja just kui tahtsin Google Mapsist kontrollida, kas olen juba peaaegu kohal, sai aku tühjaks. Jess!

Kahlasin siis kahel valel tänaval, kuni jõudsin õigele. Hilinesin umbes 15 minutit kokkuvõttes, sest selleks läks päris kaua aega, et oma läbimärjad pealisriided ära võtta ja lirtsuvad jalatsid kuivade vastu vahetada. Jumal tänatud, et mul oli nii palju oidu, et mapi koos CV-dega kilekotti sättida. Selle panin kenasti kohe teiste asjade peale ja õnnestuski terve tööpäev kuivade jalgadega mööda saata.

*Aga teeme nii, et jätab jutu siin praegu pooleli ja jätkab teine kord. Mul on liiga palju asju, mida tahaks kirja panna, aga kohe astun bussile ja tunnen, et enam ei viitsi. Praegu sai siis kirja umbes täpselt 16 tundi. Jah,  pealkiri on nüüd vähe vale, aga 24 tundi kõlab dramaatilisemalt kui 16, nii et jääb. Mingi lamp pilt ka teile. Lihtsalt, et oleks midagi vaadata. Manchesteri kesklinnas tehtud.

Advertisements