No kohe kuidagi ei jõua kohale.

Enam ei jooksegi edasi-tagasi mööda vanalinna iidse maja kivitreppe ega jutusta turistidega poolt nende elulugu kokku.

Läbi on aeg, mil mõni Eesti kuulsus semujuttu ajas ja teine hüsteeriliselt reageeris kui mõni jook liiga kaua aega võttis. Värsked mahlad ei kasva siiski puu otsas.

Enam ei näe pereisa oma väikese tütre sünnipäeva veganrestoranis pidamas, mil suure laua ümber polnud ühtegi veganit. Lihtsalt tüdruku suur soov oli just veganrestoranis oma pisikeste sõbrannadega burgerit ja kooki süüa.

Enam ei naera kolleegidega ribadeks kui keegi meist unustas supertoidu smuuti sisse supertoidu pulbrit panna ja kirvenäoga terve smuuti uuesti blendrisse tagasi pidi valama.

Kõige rohkem jäängi igatsema neid inimesi. Olukordi oli teinekord ikka nii tobedaid, raskeid kui pingelisi, aga oma töökaaslaste peale sai alati loota. Vahet pole, kas mure oli tööga seotud või üldsegi mitte.

Kõige naljakam (naljakas pole päris õige sõna, aga las olla praegu) oli see, kuidas erinevatel põhjustel pidin ma lausa kolm korda Boltiga koju sõitma ja sellega 35-euroseid arveid tegema. Tuli meelde kohe üks ammune jaanipäev, mil meil sõbrannaga oli ilmtingimata vaja taksoga Võrust Otepääle sõita. Arve tuli kenakesti ümmargune kolmekohaline ja kuigi saime -50%, kuna taksojuhil hakkas meist lihtsalt kahju, oli see siiski päris nutune summa, mida niimoodi tühja raisata. Pidu, kuhu jõuda tahtsime, oli muidugi põhimõtteliselt lõppenud selleks ajaks kui me kohale jõudsime. Oh seda rumalat noorust!

Aga uskumatult kiiresti said need kolm kuud tööl läbi. Üldse aeg on tegelikult ikka väga kiiresti läinud Eestis. Ikka jälle see sama lugu, et miljon plaani on, mida kõike ma teen järgmine kord kui Eestis olen ja blabla..

Ja siis on aeg jälle edasi minna ja pooled inimesed ikka nägemata ja asjad tegemata. Mis seal ikka. Seekord oligi mul vaja lihtsalt olla, tööd teha ja tulevikuplaanid paika panna. See sai tehtud küll.

Muidu sain vahepeal ühe Inglismaal elava blogilugejaga ka kokku ja nii tore oli! Juttu oleks ilmselt jätkunud järgmise aastani. Mul on alati igati hea meel teiega suhelda. Vahet pole siis, kas siin kommentaarides, Instagramis, Facebookis või päriselus. Kuigi üsna tihti on see, et tulen Eestisse, siis hoian just madalat profiili, sest pole kindel, kas vastan teie ootustele ja siis ei julge väga olla avalikus ruumis olemas. Igaks juhuks, äkki tunneb keegi kuskil ära. Jah, tobe, nüüd näen isegi, et on tobe. Aga selline ma olen. Parajalt tobe aeg-ajalt.

Praegu on vaja täiskäigul edasi minna (mõnes mõttes tagasi, juba kolmas kord Manchesteri kolida! 😂)  ja enne kooli algust töö ja kodu leida (enne kui kõik ülejäänud õpilased linna jõuavad ja kõik eest ära napsavad!), et saaks Maya koolinimekirja panna ja uude ellu veidi sisse elada, enne kui loengutes hakkan käima.

Mul on Inglismaal isegi juba ühes kohas proovipäev kokku lepitud ja sõbrannad ette hoiatatud, et ma mõnda aega seal kodutu ja vajan nende abi.

Põnev on.

Kusjuures selle suure hüppega seoses mõtlesin ma selle vana ütluse peale, et julge hundi rind olevat rasvane ja alles nüüd jõudis kohale, et mida see tähendab. Alati mõtlesin, miks hundile peaks meeldima kui tal rind on rasvaga kokku määritud ja mitte ei mõelnud välja. Aga jah, julgus ikka aitab tal ilmselt kõhu täis hoida ja selles mõttes on rind rasvane. Suht piinlik. Aga noh, ma pool elu arvasin, et silmahambad on tarkushambad ja kukuvad ära kui oled piisavalt vana ja tark. Mu pool elu on õnneks ainult 12.5 aastat ka, et see väheke vabandab küll, eks.

Avapildil mina ja Maya sõrmed.  #photographybymaya

Muide, me mõlemad Mayaga oleme laupäeval Vegfestil Eesti Vegan Seltsi lauas abiks õhtu poole. Tulge ka!

Advertisements