Sain eile meeldetuletuse, et jätsin oma lugejaid teadmatusse. Rääkisin mingitest tulemustest ja siis oli jälle pikk vaikus.

Ma sain nüüd reedel oma akadeemilise inglise keele eksami tulemused kätte. Päev enne seda nägin unes seda sama reedet. Mul oli vaja iga osa eraldi saada vähemalt 5.5 punkti ja keskmiselt 6. Nägin unes, kuidas läksin tööle. Sain tööl tulemused teada ja rääkimise eest sain 3.5 punkti. Nutsin töökaaslasele ja üldse tundus väga väga reaalne uni.

Eksami enda tegin juuni lõpus. Kohe peale seda, kui ma õnnetult oma reisile minemata jätsin, avastasin, et mul on viimane aeg ieltsi test ära teha. Sain kõige viimase koha broneeritud, testile, mis toimus veel õigel ajal, et tulemused augustiks kätte saada. Õppejõud õnnitles mind lausa kohapeal ja ma sain uuesti südamest tänada. Tänu tema väga kiirele vastusele ja tänu sellele, et ma ei läinud oma reisile, sain ma ieltsi tehtud õigel ajal.

Ja tulemused? Noh, maksimum oli 9 punkti. Rääkimise ja lugemise eest sain 8.5 punkti, kuulamise eest 8 ja kirjutamine läks hoopis kõige kehvemini ja sealt tuli 6.5. Ma üldse ei imesta. Mu käekiri on nii kohutav, et ma isegi saan vaevu aru, mis ma kirjutan. Lisaks oli iga osa jaoks päris vähe aega. Seega, isegi 6.5 tundub mulle väga hea.

Rääkimise osa tundus mulle endale, et läks kõige rohkem pekki. Seal see eksamineerija oli lihtsalt terve aeg ühe ja sama näoga ja mul polnud õrna aimugi, kas mul läks midagi hästi või halvasti ja noh, ma ise olin niiiiii närvis. Nii närvis, et kippusin ooteruumis kõigile mingit jama ajama. Praegu ei mäleta enam, mida, aga kogu aeg seletasin midagi. Tavaolukorras ma võõrastega nii agaralt ei suhtle, aga noh ju siis oli vaja mingitki segajat, et mitte liiga üle mõelda. Samas astusin eksamiruumi sisse ja ikka oleks tahtnud käheda häälega vastas istuvale öelda, et “Sorry but I’m extremely nervous right now.”

Põhiline viga oli see, et monoloogi ma ei suutnud lõpuni rääkida. See tähendab, pidi sujuvalt kuni 2 minutit rääkima, aga mul sai jutt umbes 1.5 minuti peal otsa ja läksin paanikasse. Vaatasin oma paberit ja vahtisin siis vaikides mehele oma vastas otsa ja tundsin, kuidas mu silmad läksid automaatselt tõllaratasteks. Tema muidugi oli ikka täpselt selle sama näoga, ilma et ükski lihas näos oleks liikunud vahepeal. Täielik õudukas. Ainult siis hakkas naerma korra kui pidin käsitsi kirjutatud kirjadest rääkima ja küsimus oli selles, kas inimese kohta saab midagi välja lugeda tema käekirjast ja ma vastasin, et “Oh god, I hope not” ja seletasin, et mu kohutav käekiri pole üldse seotud sellega, milline inimene ma olen. Ausalt! 😂

Ah jaa, märkimist väärib ka see, et enne eksamit sain kokku magada heal juhul 3-4 tundi. Peale pikki tööpäevi ei tule mul niikuinii kunagi und ja nüüd oli veel ekstra põhjust ajul üleval püsida.

Aga, sõbrad, nüüd on mul kõik vajalik olemas, et sügisest ülikooli astuda. Okei, eksamitulemused vaja notari juures ära tõlkida ja kooli ära saata, aga see ongi kõik.

Mul endal pole veel päris kohale jõudnud, sest nii palju teisi asju, millele vaja mõelda, aga päris võimas. Olen enda üle uhke küll!

Advertisements