Ma ei tea enam, millest nüüd siis alustadagi. Täpselt nädala pärast saan teada ühed olulised tulemused, millest ma räägin täpsemalt, siis kui need käes on (jah, olen nii nõme ja jah, see on saladus) ja peale seda läheb mu plaan järjekorras numbriga 7542368 käiku ja elu muutub natuke konkreetsemaks. Võib juhtuda, et siis tunnen, et on rohkem jagada. Võib juhtuda, et siis ei taha just midagi jagada.

Aitäh avapildi eest, Ireene. Särgi eest kah. Hehhe. 

Tegelikult on hästi kurb, kui mu blogi peakski välja surema, sest ma lihtsalt ei taha selleks enam aega otsida ega leida. Mul on alati äärmiselt kahju, kui mu enda lemmikud blogijad harva kirjutavad või sootuks lõpetavad kirjutamise. Samas mõistan täielikult. Aeg saab määravaks. Just see, et kas tahad aega leida selleks või tunned, et kirjutamine on pigem viimane asi nimekirjas.

Vahepeal tegin, muide, oma vana klassivenna Williamiga koos ühe väga pika video. Seda näeb siit – SILOSÖÖDIKUD

See video sai nüüdseks juba vist mitu kuud tagasi tehtud, aga noh, pole olnud mahti teiega jagada. Nii palju kui tagasisidet kuulsin, siis pidavat väga hea olema õhtul kuulamiseks, jääb hästi magama. 😂

Raamatuga tegeleme samuti koos kunstnikuga ikka edasi, aga see ongi selline aeglane protsess. Tean, et tänapäeval saab kõike kohe ja kiiresti ja palju, aga me teeme väheke teistmoodi. Meie jaoks on kõige tähtsam, et iga etapp saab tehtud õige tundega ja, et iga detail oleks just selline, millega mõlemad väga rahul oleme. Raamatuid, lõpuks, tuleb samuti ainult täpselt nii palju, kui ette tellitakse. Seega hoidke lähikuudel ikka silm peal. Siis ei jää ilma. Meil on veel mõned viimased lihvid jäänud ja siis ongi see ilmatuma nunnu raamat valmis trükkimiseks. Ma olen üsna elevil ikka. Ei jõua ära oodata, et esimest eksemplari juba käes hoida.

Kas on huvi selle vastu, et ma pikemalt kirjutaks raamatu kirjutamisest/kirjastamisest?

Noh, see ametlik “millega tegeled?” osa läbi, aga kuidas siis päriselt läheb?

Hästi vist. Selline imelik tunne on sees. Saatsin hiljuti just ühed tähtsad paberid teele ja viimasel hetkel, enne kui hommikul postkontorisse jõudsin minema hakata, märkasin, et midagi oli puudu. Sellest veast oleksin muidu teada saanud alles kuue nädala pärast. Aga õnneks märkasin ise. Sellised pisikesed asjad tekitavad alati tunde, et ju vist olen siis ikka õigel teel. Oleks saanud nii halvasti minna, aga ei läinud. Imelik suhtumine võib olla, aga mul toimib. Usaldan elu.

Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et plaani nr. 7542368 asemel peab jälle ümber mõtlema ja uue sihi võtma. Kah asi. Millal ma siis 180-kraadise pöördega hakkama pole saanud, eks ole. Alati saan. Seiklused on elu.

Advertisements