Mul on aega. Kui ma muretsemiseks oma kalleid minuteid ja tunde ei raiska, siis märkan, et mul ongi aega. Täitsa palju kohe.

 

Ükspäev Mayaga bussiga sõites juba tundsin kui vedanud mul on. Maya vaatas, kuidas kõik inimesed tormasid õues nagu meeletud ja ütles, et neil on küll vist väga kiire. Aga meil mitte, meil ei ole kunagi liiga kiire. Isegi eile kui hilisõhtul koju jõudsin ja magavale Mayale pai ja musi tegin, siis mul oli aega. “Kaisutame natuke!” ütles ta mulle poolunes ja pikutasime natuke koos. Kuulasin, kuidas ta sügavalt hingas ja mõtlesin kui vahva ta ikka on. Polnud vajadust kiiresti ära hiilida, et saaks tähtsaid asjatoimetusi teha. On küll mõned asjaajamised, mis juba nädalaid mu aega vajavad, aga samas pole nad piisavalt tähtsad, et ei saaks natuke kaisutada.

See töölkäimine ja see, et ma Mayat lõpuks ikkagi lasteaeda ei pannud, mõjus talle tegelikult nii hästi. Maal on nii palju tegemist ja vaatamist ja uurimist. Kasvatab praegu hoolega päevalilli ja herneid ja tunneb ära üle lendavaid linnnuparvi vaat et paremini kui mina. Iga päev vaatame, kas nad on juba suuremaks kasvanud. Röövel on ta ikka ka muidugi. Nii kui selja pöörad, on ta kuskil mingi kohutava suurepärase ideega jälle hakkama saanud. Dokumendid on endiselt igaks juhuks kuskil kõrgustes peidus ja võimsate reaktsioonide jaoks on ajus omaette pesa juba ehitatud, et mitte ise päris endast välja enam minna iga kord. 

Eks mulle ja mu lähedastele on see uus ajutine elukorraldus omajagu pinget ka juurde toonud. Alguses oli väga raske leida õigeteks päevadeks hoidjad Mayale. Ma olen üldse hästi kehv abiküsimises, aga iga päevaga aina paranen. Saan aru, et keegi ei eeldagi, et ma kõigega üksinda hakkama saaksin. Nüüd on natuke lihtsam ka juba. Suurema osa ajast kui tööl olen, on Maya lihtsalt Pannaga maal. Ja vahepeal siis onu või tädi juures. Ja siiani on kõik teinud selleks ajaks imehäid ja lihtsaid vegantoite ja see ikka veel liigutab mind südamepõhjani. Ma hakkan vaikselt aru saama, mis see tugivõrgustik on, millest ma varem ainult kuulnud olin. Tunnen ennast nii hoituna.

Mõtlesin, et las olla tal siis see viimane päris vaba suvi ja sügisest siis mingisse kindlasse kohta teiste lastega õppima ja mängima. Kolimine oli seekord juba piisavalt elumuutev, uus lasteaed, õpetajad ja rühm tundus liig sinna otsa. Juulis nagunii kinni ka, et vaatab siis suve lõpus või sügisel uuesti, et kus või mis.

Ja siis tükk aega ma ei julgenud Mayale seda öelda, aga ma lähen terveks nädalaks ilma temata nüüd reisile. JUBA JÄRGMISEL NÄDALAL! Mul on nii kahju, et see sujuvalt EBA üritusega kattub, aga just sel nädalal sain töö ja lennupiletid klappima.

Kartsin nii väga Maya reaktsiooni, sest ta muudkui räägib, kuidas ta tahab uuesti Singapuri minna ja kuidas Martin võiks Eestisse tulla jne. Mõtlesin, et äkki peaksin lõpuni välja varjama. Et mitte haiget teha. Lihtsalt mitte ütlema. Aga samas mul emps tõi mulle mõistuse tagasi, et tegelikult ju vahet pole, mis tema reaktsioon on, sest lähen ma ju niikuinii. Ja täna siis võtsin ennast kokku ja olin aus. Maya võttis hoopis täitsa rahulikult ega arvanudki, et ta peaks kindlasti kaasa tulema. Tahtis lihtsalt teada, kas ikka täditütar ka tuleb külla samal ajal kui mind pole. Tema suur südamesõbranna ja inimene, kes ilmselt kõige kõrgemalt neid kohutavaid suurepäraseid ideid hindab.

Et siis jah, keeruline on muidugi, aga hakkab mingi rütm tekkima ja noh, see et mul on aega ja tahtmist blogisse midagi kirjutada, see on mu enda jaoks igati hea näitaja. Sõnad on vähe imelikus järjekorras küll ja üle lugeda ma ei taha, sest siis mõtlen ümber, aga kuidagi pidin selle blogivaikuse ju murdma. Seekord siis niimoodi.

Loodan, et teil on ka olnud aega neid imeilusaid suvepäevi nautida! Täna on Eestis näiteks soojem kui Singapuris. EE 27 kraadi versus SG 26 kraadi. Väikesed võidud iga päev noh. 😂

Advertisements