Valisin muidugi natuke vale aja selliseks postituseks ja ilmselt kaotan nii mõnegi lugeja ja EBA hääle, aga ma ei saa vaiki olla lihtsalt.

Kuidas ma seda nüüd võimalikult objektiivselt südamelt ära räägin?

Mulle tegelikult Paljas Porgand meeldis kunagi. Vist sel ajal kui ta veel polnud Porgand? Austraalias rändas oma andeka fotograafist peikaga.

Aga viimasel ajal on tema tegevus mind tugevalt häirinud. Mis siis, et ma teda sotsiaalmeedias ei jälgi ning loobusin ka tema blogist, kuna sealsed postitused mind enam üldse ei kõnetanud.

Ta on ju siiski üks suurimaid blogistaare ja läbi tuttavate ja meedia jõuavad tema tegemised ikka minuni.

Mu enda jaoks oli viimane piisk see, kuidas ta enne oma viimaste raamatute ilmumist Eesti veganite gruppidesse imbus ja teatas uhkelt, et “kallid veganid, olen nüüd ka teie seas”. Muidugi mul oli hea meel nagu ka paljudel teistel veganitel. Jagas meiega lahkelt oma retsepte ja koostööpostitusi ja loose ja reklaamis ehk raamatuidki. Igati tervitatav asi, eks. Tore lausa.

Ent ühel hetkel ei olnud temast enam midagi kuulda veganite hulgas. Siis tulid tema Instagramis juba postitused, kus oli kala, muna, piima jms ning keegi küsis ühe postituse all, et “kuule, kas sa polegi enam vegan?” ja sai vastuseks enam-vähem midagi sellist, et “ma ei saa aru, miks sellist asja peaks kellegi käest küsima, pole kellegi asi, mida teine sööb”. Sõnastus oli kindlasti natuke teistmoodi, aga umbes nii see oli.

Et siis kõrvalt vaadates jäi küll mulje, et suure hurraaga hakkas veganiks, mis siis tähendas tegelikult ainult seda, et mingi perioodi vältel võttis vastu vaid vegantoodete ja veganfirmade koostöid ning tänu Eesti veganite kogukonnale, kes on üsna kokkuhoidvad ja toetavad, tegi kindlaks, et tema koostööpostitustel oleks ikka suurem lugejaskond. Pani endale nö. vegansildi külge. Aga ainult omakasu jaoks, sest endale ta selle “sildi” tagamaid vist selgeks pole teinud.

Ei ole sellist asja, et hakkad veganiks ja siis jälle mitteveganiks. Kui keegi on vegan ja hiljem mitte, siis minu meelest pole ta päriselt kunagi vegan olnudki. Lihtsalt toitus nagu vegan ja ÄKKI ei ostnud ka loomanahkadest tehtud asju? Aga tema puhul vist ei pea see ka paika, sest blogijate seas tekitas üsna hiljuti palju nalja tema üks postitus, mis algas suurest eneseleidmisest või hingelisest teekonnast ning läks sujuvalt üle nahast kottide tootja reklaamiks.

Ma muidugi teise inimese pähe ei näe ja ei tea, mida ta ise tunneb ja mõtleb sellise käitumise juures, aga ma kahtlustan, et ta ei näe, et oleks midagi valesti teinud.

Omaette teema on veel see, kuidas tal pole toitumisalast haridust ning käib lastele toitumisest rääkimas. Ja samuti käib raha eest veganlusest rääkimas. Vegan pole, aga teenib veganlust ära kasutades endale sujuvalt lisaraha.

Ebaeetilisuse ja silmakirjalikkuse tipp või jah?

Lisame siia veel selle asjaolu, kuidas liikvel on jutud (ma muidugi neid kinnitada ei saa, sest Porgandi viimast raamatut käes hoidnud pole), et viimasesse raamatusse võttis infot Eesti Vegan Seltsi vabatahtlike loodud veebilehelt vegan.ee ning ei küsinud selleks ei luba ega pannud juurde ühtegi viidet.

Ent ohvrirolli oskab end hästi suruda. Alati kui on liiale läinud, on tal kohe varrukast võtta mõni vaimne kokkuvarisemine. Ausalt, kõrvalt paistab küll nii viimasel ajal.

Ka siis kui keegi lõpuks talle nö. vastu julges astuda Orgu näol. Orgu pakkus lausa, et äkki lahendaks kogu teema kohtus ära üldse. Et ehk oleks aeg oma sõnade eest vastutada. Teate ju küll seda, kuidas Porgand Orgu kava kohta ütles, et ta surub inimestele näljadieeti peale ning teenib siis näljakavadega ebaeetiliselt raha ning Porgand teadvat palju paremini, kuna tema paastupostitust mitte keegi ei sponsoreerinud. Et jah, mu blogis pole ükski postitus sponsoreeritud, seega peaks kõik jumala sulatõsi olema vist? Võin ükskõik mida ükskõik kelle kohta kirjutada ja ikka on tõsi, eks! Sest pole sponsoreeritud!

Minu meelest, vaielge vastu kui tahate, on blogijatel siiski vastutus enda arvamust väljendada enda arvamusena, mitte faktide pähe. Eriti suure jälgijaskonnaga blogijatel. Ei saa lihtsalt mingit paska suust välja ajada ja pärast väita, et kuule, see on minu arvamus ja minu kogemus ja kui keegi seda tõepähe võtab, siis on ise süüdi.

Mul pole isiklikult midagi Porgandi vastu. Mul on igati hea meel, et blogimine ja instagrammimine ja taimetoit (vahel) on tema kired.  Ja et ta nendega endale raha teenib, on ainult imetlusväärne. Samuti on ta väga kaunis ja ta vist isegi ei kujuta ette KUI suur mõjuvõim tal on noorte naiste ja tüdrukute eeskujuna.

Lihtsalt minule kui veganile on tema tegevus lausa mõnitav. Kirjutab, kuidas tema süda kuulub loomadele (lausa paberkandjal raamatu näol ütleb selle välja) ja siis tegelikult sööb loomi ja kannab nende nahkadest tehtud kotte, jalatseid jms (mitte ainult ei kanna vaid reklaamib raha eest). Ütle siis kohe, et armastad ainult mõndasid loomi ja kanad, notsud ja lehmad meeldivad ainult taldrikul, autos pepu all istmekatetena ja riideesemete ja aksessuaaridena.

Ja miks ma üldse pidin midagi ütlema ja vabatahtlikult see “nõme ründav vegan” olema, siis tegelikult kogu selle skeemitamise juures on ja jäävad kannatajateks ju ikka loomad, sest jälle on sõna “vegan” ära solgitud. Nagu see oleks tõesti noorte naiste trend või ainult (tervisliku) toitumisega seotud.

Tegelikult on toitumine ja igasugused vegantooted veganluse juures ALATI teisejärgulised. Põhiline on see, et elad oma parimat võimalikku elu, ilma teistelt elu võtmata. Nii lihtne ongi.

 

 Miks ma vegan olen? (Ja miks ma ei ole?)

Advertisements