Just eriti praegu kui poed on jälle täis värvilist munadepühade saasta, tunnen kui hea on olla sellest vaba. Üldse ei koti.

Muidugi teeme Mayaga koos midagi vahvat ja sööme midagi erilist, aga seda me teeme nii või naa ju pidevalt. Siis kui tuju tekib. Homseks on mul plaan näiteks esimest korda elus midagi Napoleoni koogi sarnast teha. Tegelikult mitte isegi tulevate pühade puhul vaid vennale sünnipäevaks.

Nii veider, et veganeid tituleeritakse pidevalt usuhulludeks, aga meid puudutavad tegelikult sellised usupühad (nagu näiteks lihavõttepühad) kõige vähem.

Veganlus ongi mind sinna viinud, et olen märganud lõpuks, et on palju asju, mida me teeme lihtsalt sellepärast, et nii on alati tehtud. Nii on tavaline. Nii oli lapsepõlves. Nii teeb naabrinaine. Nii teevad inimesed sotsiaalmeedias. Nii ütles, et peab tegema, üks asjatundja, kes on tegelikult juba ajast maha jäänud. Ja see nimekiri on lõputu.

Aga ei pea nii tegema.

Teate kui suur vabadusetunne see on kui lased lahti neist pühadest, mis muud ei tee kui kutsuvad tarbima.

Näe, siin on korvike plastikust tibudega, millega ei saa tegelikult midagi teha ja munadega, mis on täis odavat, mitte eriti hea maitsega šokolaadi. Tavalisel päeval isegi ei mõtleks, et sellist asja osta. Aga pühad ju! Ostame kräppi!

Ja viime naistele lillekimpe, mille sees on värvilised suled ja imelikud, ma ei tea millest tehtud, pisikesed munad. Kui tahaks naisele midagi tõeliselt ilusat viia, siis elu sees ei valiks sellist kimpu. Aga pühad ju!

Ja ostame igaks juhuks 30 muna ja 5 kilo kohupiima. Orgu kava ega fitlap küll seda ei soosi ja tegelikult ei tahagi seda kõike nii palju süüa, sest pärast on kõhus halb, aga ei saa ju poodi jätta, pühad!

Aga ostame ikka vabapidamise mune, sest noh, siis ju kanad ei kannata!

Oot, oli ikka nii või?

Viimastel andmetel on vabapidamine üks petuvärk!

Eelmisel aastal aprillis käis Maya lasteaias ja šokolaadimunade aaretejahi asemel (mida tehakse muidu Inglismaal igale lapsele igas kodus ja koolis ja vanavanemate juures jne) tegi õpetaja kõigile lastele hoopis pisikesed üllatused väikeste mänguasjade ja joonistusvahendite näol. Mida nad said otsida ja pärast karbikese sees koju kaasa võtta. Jah, nad tegid teda Maya pärast tegelikult, kuna me ei tarbi piima. Ent pärast olid kõik õpetajad ja lapsevanemad rahul, sest milleks seda suhkrupommi vaja on pisikestele kui saab ka teisiti rõõmu pakkuda. Tehti teistmoodi ja oli hoopis toredam kokkuvõttes.

Samamoodi ma arvan, et ei ole vaja kanade ovulatsiooni tagajärgi värvida ja koksida kui selle asemel saab ju nii palju erinevaid asju teha, mis toovad rõõmu. Joonistage rõõmsaid kanu ja jäneseid. Rullige voolimissavist mune ja värvige neid. Või voolige martsipanist mune, et neid siis tumeda šokolaadiga katta nagu ma “Jah, see on vegan!” facebookigrupis nägin. Minge uudistama. Või proovige elus esimest korda teha taimset kohupiimakooki (tofust või india pähklitest või toortatrast) või taimset pashat.

Või olge nagu mina ja ärge tehke välja sellest pühast ja veetke mõnusalt aega pere seltsis. Võimalusi on nii palju. Ei pea tegema ikka ja jälle samu asju, lihtsalt sellepärast, et nii on alati tehtud. Mõelge mingi lahedam traditsioon välja kui arutu tarbimine ja pugimine.

 

* Lisasin just Jummel Juurikas Facebookilehele ja Instagrami ka ühe vegan kohupiimakoogi retsepti.

IMG_20190418_124226_641
Selline kook 
Advertisements