Iga kord sama asi. Kui tõesti tundub, et kõik on pekkis ja meeleheide tikub ligi ja sees on painav segadus, siis tuleb ennast lihtsalt liigutada.

 

Alustasin päeva mõttega, et passingi voodis, kuni enesehaletsus ise üle läheb, aga siis sai internet otsa. Mõtlesin, kas tõesti on tark terve päev ennast halvasti tunda. Ilma põhjuseta. Lihtsalt.

Ja otsustasin, et muidugi ei ole ja tulin voodist välja, panin jooksuriided selga, klapid pähe ja lihtsalt läksin. Nii kerge oli joosta.

Pärast oli nii palju parem olla. Mingi rõve kiht jäi nagu tee peale maha. Vahepeal on selline tunne, et miski nagu kiletaks kinni ja võtaks kogu ülejäänud maailma mu haardeulatusest ära. Jään aina paksemasse kilesse kinni ja kuivan seal kokku omaette. Jooksmine on alati olnud see miski minu jaoks, mis siis sealt kilest lahti päästab. Nii hea ja kerge tunne tuleb. Maailm on jälle lahti ja kõik on võimalik.

Samal ajal oli Maya koos Pannaga õues ja õue nad jäidki kuni pimeduseni. Maya on nii asjalik maalaps ja loodusega nii sõbraks saanud, et isegi toonekured ei kartnud teda. Maya asjatas oma asju ja kured oma asju ja märkamatult olid nad ühel hetkel üksteisest vähem kui kümne meetri kaugusel.

Nüüd Maya jälle nohiseb mu kõrval nii vaikselt ja rahulikult. Küll ta on armas kui ta magab.

Muidu on ka muidugi. Need tema spontaansed “Emme! EMME! MA ARMASTAN SIND!” hüüdmised ükskõik kus ja ükskõik, mis olukorras. Kasvõi üle terve poesaali või mängutoa WC-s kõige tagumises kabiinis olles.

Ja kuidas tal on alati esimene reaktsioon, kui keegi nutab, minna ja uurida, mis juhtus ja kallistada ja lohutada. Isegi võõrast last.

Ja täna lubasin talle õhtul veel kurki ja paprikat lõigata, et ta saaks neid hummusega süüa ja unustasin korraks ära ja siis ta küsis selle peale, et “Noh, mida sa ootad, musumumm?”

Või kuidas ta Pannaga poes ükssarvikute ja vikerkaartega köögipaberit nägi ja otsustas, et tema nina vajab nuuskamiseks just sellise mustriga paberit ja ei mingit teist enam. Mitte kunagi.

Või kuidas ükspäev lõunat süües suvalise Spotify playlisti mängima panin ja uue laulu alguses ta ütles, et see on liiga kole laul ja nii küll süüa ei saa. Ja lükkas toidu eemale keset lauda. Ja kui jälle laul vahetus, siis sõi edasi nagu poleks midagi juhtunud.

Või kuidas ma sushit tegin ja seda nüri noaga ketasteks lõikasin ja lopergused rullid taldrikule kokku tõstsin, mille peale Maya ütles, et NII koledat sushit tema küll ei söö. Ja pidin talle uue tegema.

Et noh, muidugi on keerulisi päevi ja raskeid hetki ja ma saan siiani suvalistel hetkedel nii armastust kui jalahoope, aga nii palju on ikka neid juhtumisi, mil ei suuda kuidagi naeru kinni hoida ega ära imestada, et nii ka saab teha ja olla ja mõelda.

IMG_20190403_213930_992
See kole sushi, mis ei kõlvanud süüa
IMG_20190130_182444
Natuke üle aasta tagasi, Manchester 
IMG_20190130_182738
Natuke üle kuu aja tagasi, Singapur 
IMG_20190412_230044
Natuke üle nädala aja tagasi, Eesti

Täna lugesin Mayale enne magamaminekut raamatut “Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele“. See on nii hea raamat ja võiks kõigil väikestel ja suurtel tüdrukutel olemas olla. Ise sain selle eelmine nädal Selverist soodukaga (15 euroga). Seal on lühikesed jutud maailma eri nurkadest pärit tugevatest, andekatest, tarkadest ja visadest naistest.

Huvitav, kas Maya põlvkond naisi on juba meestega päriselt võrdsed ning enam ei tule kellelgi mõttesse, et mehed võivad otsustada naiste kehade üle (abordikeeldu mõtlen) ja mehed ja naised saavad sama töö eest sama palka ja juhtivatel positsioonidel on mehi ja naisi sama palju ning naisi ei hinnata nii palju välimuse järgi ega oodata, et naised ei vananeks, samal ajal kui meeste vananemismärgid kedagi ei huvita. Ja pole enam saamatuid mehi, kellele peab peekonihelbeid iga juurvilja peale raputama, et nad neid üldse sööks..

Okei, mõte triivis minema, on vist aeg magama minna.

Aga need Maya-sugused kangekaelsed, isepäised ja südames üdini heatahtlikud väikesed tüdrukud vallutavad ühel heal hetkel maailma. Küll me veel näeme seda.

Advertisements