Ma tean, et homme ärkan ja kõik on jälle parem. Õigemini, kõik on sama, aga ma näen seda ise teistmoodi.

Ma isegi ei mäleta, kas see oli eile või üleeile õhtul kui sain oma viimase vastuse ülikoolist. Kõik neli eelmist olid juba käes, aga see kõige parem ja mainekam kool võttis kõige kauem aega, et endast üldse märku anda.

Jõudsin vahepeal juba uskuma hakata, et äkki ütlevad osad õpilased, kes pingereas eespool, ära ja ma päriselt saangi sisse.

Aga ei saanud.

Ja ma tean, tean, tean, et see pole üldse nii suur asi, aga ma olin järsku nagu puuga pähe saanud. Pisarad silmis seletasin siis endale kui üldse-mitte-suur-asi see on. See vastus oli mul ju kogu aeg kohe-kohe tulemas, aga ikka tuli mulle nii ootamatult. Kõik justkui sujus. Ma olin justkui mingi kontrolli suutnud oma elu üle saada ja siis nii lihtne oli see kõikuma lüüa.

Ja eks siis sealt edasi läks juba kõik natuke pekki.

Ma ei tea, kuidas teised emad seda teevad. Mul on küll tunne, et ma pean pidevalt valima sõprade, hobide, töö, lapse, kohtumiste, enda vaimse tervise, pere, korras kodu, tervisliku toidu, raseeritud jalgade, kakanaljade ja ma ei tea mille vahel. Umbes nii, et esimesest kümnest võid valida üheks päevaks ainult kaks ja kolmekordselt kakanalju saad pealekauba. Vahet pole, kas tahtsid või ei tahtnud. Kogu aeg on mingi aja peale mäng ja kes kus saab Mayat vaadata korraks ja siis pean suutma end igast asjast kohe ümber lülitada ja 110% temale pühenduma ja nagu aaaaaaaaaah. Vahel kohe on selline tunne, et kõike on natuke liiga palju.

Täna ka oli tegelikult suurepärane päev, aga sattusin valel ajal bussijaama (tähendab õigel ajal, aga tänane päev ise oli vale, pidi hoopis laupäev olema või pühapäev, mis mõttes alles neljapäev, eks ole). Ja siis oli kohtumine kunstnikuga lausa nii tore, et aeg kadus käest nagu sõrmenipsuga ja jõudsin sekundipealt Mayale õigel ajal mängutuppa järele. Nii napilt. Ja siis kuidagi vajus kõik kokku korraks. Tuli täpselt see tunne peale, et mis asja ma teen ja miks. Ma ju ei saa hakkama. Ma võin ju püüda ja püüda ja püüda, aga ma ei saa. Kõik variseb koost ja kui ma seda siis koos hoian, siis varisen ise koost. 

Tasakaal.

Vot seda mul polegi. Seesama vajadus endale kaost tekitada.

Ja lisaks hakkasin eile peaaegu eralasteaedadesse helistama ja siis märkasin olulist infot, et 4-aastaste puhul ei toeta kohalik omavalitsus erahoius käimist. Ehk 400-500+ eurot kuus tuleb täissummas ise maksta ja noh, sellest pool olin ma arvestanud pigem eelarvesse. Ainult kuni 3-aastaste puhul saab erahoiu puhul osaliselt raha tagasi või mis iganes süsteem see neil oli. Seega jälle üks asi juures, mille üle pead murda. Olen juba haridusspetsialistiga ühendust võtnud ja nii lihtsalt ongi. Oma viga, et sünnist saati järjekorda pole pannud põhimõtteliselt.

Olgu jaa, muidugi on see kõik mu enda viga ja muidugi on see lihtsalt ving ja hala ja kasu sellest kellelegi pole, aga vot täna lihtsalt lubasin endal selle kõik välja kirjutada.

Homme on uus päev. Head asjad vajavad keskendumist ja võtan end uuesti kokku.

Maya läks täna, muide, lihtsalt ise voodisse ja jäi kohe magama. Elus on muidu vist ainult kaks korda varem niimoodi olnud. Nii veider kohe, aga oi kui vajalik see lisaaeg just täna oli. Et saaks viimased kirsimarmelaadikommid õndsas üksinduses ära süüa.

Advertisements