Mul on nii palju rääkida, et ma ei teagi, kust alustada. Näiteks sellest, kuidas ma esmaspäeval tööl käisin?

 

Sellest polegi suurt midagi rääkida. Toitlustusasutuses käisin, mis pole vegan. Sain sõbrannaga terve päeva veeta ja enda veganmullist väljas elada veidike. Üllatavalt lihtne oli. Inimesed on ju siiski ilusad ja head. Ka mitteveganid.

Muidu mulle tundub, et ma ise valin igal hetkel selle valiku, mis teeb elu veidike keerulisemaks. Selle asemel, et leppida mingi turvalise ja tavalise eluga, mul on vaja ikka mingit seiklust pidevalt. Noh, sinna alla läheb ka see, kuidas ma Manchesterist ära tulin just siis kui seal hakkas kõik väga hästi minema.

Samas ma ei kahetse. Kui me oleksime Singapuri kolimise võimalusele ära öelnud. Ma olen 100% kindel, et seda me oleksime veel tükk aega mõelnud, et mis siis kui… Nüüd on meie jaoks selge, mida tähendab elu Singapuris ja saab edasi mõelda, kas ja kus me kõik koos tahame lõpuks elada. Kõik võimalused on siiani avatud. Ma ise olen suve Eestis Mayaga, aga kas edaspidi ka, see on veel küsimärgi all. Singapuri ma otseselt ei igatse. Ainult Martinit. Lihtsalt mu seiklemise limiit oleks nagu väga järsku mõneks ajaks täis saanud.

Tulin siis halli ja vaiksesse Eestisse, sain Viru keskuse juures paraja kultuurišoki ja peale paari nädalat otsustasin, et ma võtan kõik võimalused vastu ega karda uusi asju proovida. Kuna mul Singapuris polnud neid va võimalusi üldse, siis praegu tunnen, kuidas ma tahan kohe kõik ära teha. Nii, et mõtlen midagi välja ja kohe teen, mõtlen ja teen.

Siia juurde sobib hästi Lincolni ütlus: “Kes passiivselt ootab, saab lõpuks oodatu, kuid ainult selle, mis jäi üle neist, kes tegutsesid energiliselt.”

Ei, ma pole mingi ütluste meeldejätja ega midagi. Meil on köögis lihtsalt kalender ja aprilli pildi peal on liblikad selle lausega.

Olen ka mitmeid eitavaid vastuseid saanud nii mõneltki poolt, aga see käib ju asja juurde. Ma ei viitsi enam põdeda. Kõige vahvam on see, et tegelikult on tänapäeval suur osa asju ainult paari emaili kaugusel.

Käisin oma häälenäidist andmas näiteks. Mul on lisaks muudele natuke tobedatele soovidele ka selline lapsepõlveunistus, et olen alati tahtnud anda ühele multikategelase oma hääle. Sellest ma ei tea, kas saab miskit, sest kohale jõudes oli kõik korras, kuni pidin uksest sisse astuma ja siis tundsin, kuidas süda lõi miljon korda liiga kiiresti ja üldse läksin täiesti mõttetult närvi ja ilmselt häälenäidis tuli nii jama, et ma täitsa kujutan ette, et nad saatsid mu viisakalt ära ja siis tõmbasid desktopilt selle otse prügikasti. Ma ei tea, mis mul viga on. Ise teen midagi nii ägedat ja toredat ja siia lähen mõttetult närvi ja rikun kõik ise enda jaoks ära.

Aga kuna ma olen ju YES-woman, siis ma isegi ei kurvasta selle üle vaid tegelen kohe millegi muuga. Nii palju kui mul selleks aega on Maya kõrvalt muidugi. Õnneks nüüd kui juba üle kuu aja oleme Eestis olnud, siis läheb aina paremaks. Alguses ei suutnud ta üldse keskenduda ja omaette mängida ja oli ainult mul näos kinni iga sekund. Aga siis läksid ilmad soojemaks ja saime rohkem õues olla ja tiigis konni uurida ja liivast kooke teha ja kõigil on kohe lahedam olla.

Panin Maya just täna lasteaia järjekorda ka, hetkel 44. kohal. Haa!

Ehk siis homme hakkan järjest erahoidusid läbi helistama. Saab põnev olema, sest praegu meeldib ühele tegelasele siin iga kord kõvasti “TERE KAKA!!” hüüda kui ma telefoniga räägin. Mul niigi on natuke ärevusttekitav võõrastele helistada või võõrast numbrit vastu võtta ja nüüd on mul hoopis uus hirm selle kõigega seoses. 😂

Ükspäev sain ühe blogilugejaga ka kokku. See neiu hakkas üsna tihti ühel hetkel mu blogis kommenteerima, kuni mul tekkis maru uudishimu tema enda kohta. Hakkasime Facebookis sõpradeks ja siis ma vist päris pikalt itsitasin õhtuti telefonis omaette nagu armunud kooliplika kui temaga messengeris jutustasime.

Ja siis nüüd me saime päriselt kokku ja täpselt selline tunne oli sees nagu oleksime üksteist eluaeg tundnud. Nii tore oli lihtsalt! Ööbisime samas airbnb korteris ka ja sõime esimest korda elus vegan Magnumit. See on pulgajäätis šokolaadi kattega, mida saab näiteks comarketitest. Hullult magus.

Tegime siis sügavkülma lahti, et jätsid sinna panna ja muidugi vaatasid meile vastu paari elusolendi pead. Päris jube oli. Aga kontrastiks jätsime ühe vegan jäätise sinna maha. Mitte mingi tagamõttega, lihtsalt ma ostsin endale kaks, aga siis sõin ühe ära ja ei tahtnudki teist. Sest esimene oli juba liiga magus.

Siis siin maal on tegelikult nii vahva vaadata, kuidas loodus järjest üles ärkab ja rohelisemaks läheb ja joostes olen mitu korda kitsekesi näinud. Ja Mayaga koos oleme köögiaknast samuti igasugused linde vaadanud ja kui veel natuke lund alles oli, siis nägime suurt kohevat rebast. Rebane vaatas meile korraks otsa, nägi, kuidas me ninapidi vastu aknaklaasi teda vahtisime ja pistis siis jooksu.

Aga jah, selline kohati täielik kaos on mu elu hetkel. Kui keegi ükskõik mida küsib, siis ma vastan juba automaatselt, et ei tea ja ega ma ei teagi. Elan lihtsalt ühe päeva korraga ja ei tee plaane palju ette. Püüan kuidagi kokku klopsida neid asju, mis on hetkel kõige tähtsamad nagu töö, Maya lasteaed ja kõik raamatuga seonduv ning siis vaatan edasi.

Muide, mul on teie abi vaja. Ma olen ju sel aastal blogiauhindade jagamise ajal Eestis ja kuna ma tahan kohale minna, siis mõtlesin, et võiks ju osaleda ka juba. Eriti kuna sel aastal pidi kõik teistmoodi olema kui eelmised aastad on olnud. Põnev kohe.

Millisesse kategooriasse te mu blogi paneks, kas arvamusblogide alla või pereblogide alla või kuskile mujale? Ma hea meelega läheks eluliste blogide alla, kuhu ongi oodatud minusugused, kes ennast ise kategoriseeritud ei saa, aga selle jaoks peab blogi olema ühendatud Google Analyticsiga ja mul pole.

Minu silmis võimalikud kategooriad oleks:

1) arvamusblogid; 2) elu välismaal sh resiblogid; 3) kasulikud blogid; 4) pereblogid.

Kui te kategooriat valida ei aita, siis ma lihtsalt ei osale. Mul on täielik otsuste tegemise väsimus peal ja ma pole isegi välja valinud veel, millistele erahoidudele ma homme helistama hakkan. Huvitav, kas mõne juhataja nimi võiks Kaka olla.. See teeks valiku palju lihtsamaks. 😂

Advertisements