Vaatasin, et blogijate seas on liikvele läinud uus küsimuste-vastuste postitus. Seekord ma ise ei vasta, aga seda veganlusega seotud küsimust tahtsin korraks kommenteerida.

Nii palju kui ma neid vastuseid olen lugenud (3-4 blogist), siis on kõik vastanud, et ei näe. Ei näe end kunagi veganina.

Enne kui ma ise veganiks hakkasin, siis ma ka ei näinud ennast veganina. Isegi mitte taimetoitlasena. See polnud üldse miski, mille üle ma korrakski juurdlema oleksin jäänud. Tundus lihtsalt mingi mõttetu enesepiiramine. Kellegi ähmane unistus midagi maailmas parandada läbi enda toitumise.

Kui veel eriti piinlikku saladust tahate teada, siis kui ma Martinit kohtasin ja sain teada, et ta püüab taimetoitlaseks hakata, ma lihtsalt ilkusin ta kallal igal võimalusel. Ja tegin talle pidevalt selgeks kui mõttetu see taimetoitlus ikka on minu silmis.

Isegi veel pool aastat, kuu aega või paar päeva enne veganiks hakkamist ma ei olnud kindel, kas ma kunagi tahaksin või suudaksin päriselt vegan olla.

Kõik muutus mu jaoks siis, kui sain aru, mida veganlus endast tegelikult kujutab. Jah, me sööme sojast tehtud poolfabrikaate vahel ja läheme Facebookigruppides teinekord liiga leili kui uus veganjäätis turule tuleb. Vegantoitumine on põnev ja täis uudistooteid, mis seal salata.

Aga need meist, kes on ja jäävad veganiteks (mitte ei katseta vaid täistaimselt toitumist), oleme silma vaadanud endast nõrgematele ja otsustanud, et teeme kõik, mis meie võimuses, et nad ei peaks valu kannatama. Et nad võiksid elada järgides oma loomuomast käitumist ja loomulikke instinkte. Et nende peresid ei lõhutaks ning kui tahes päikeselises ja rõõmsas keskkonnas (0.1% loomi äkki elavad nii?) nad ka üles kasvanud poleks, et neile ei tehtaks pöördumatut kahju nende tapmise näol. 

Ei ole olemas inimlikku tapmist. Sa ei saa kelleltki inimlikult elu võtta kui see keegi, kellelt elu võetakse, tahab elada.

Ja ma saan aru, et siis paljud inimesed mõtlevad, et loomadele on tapale minek tegelikult kergendus, kuna parem ju surra kui kehvades tingimustes elada. Aga ometi on tapamajad täis kriiskeid, hirmu ja vastupanu. Loomatööstuse loomad võivad küll olla depressioonis ja nö. alla andnud, aga neil on siiski valus ja nad siiski leinavad oma lapsi ja nad siiski kardavad surma.

Et jah, ega inimene enne ei näegi ennast veganina kui pole tõele otsa vaadanud ning tunnistanud, milliseid jõledusi loomatööstus, loomade söömine ja loomsete võetuste tarbimine endas peidab. Ja kui ebavajalik see kõik on!

Kui veganlust vaadata vaid kui toitumist ja tarbimist, mitte kui liikumist, mis tunnistab kõigi tundevõimeliste loomade õigust elule, siis tõesti, miks peakski keegi tahtma veganiks hakata. Seepärast saan täiesti aru neist eitavatest vastustest.

Ise saan aga varsti kolmandat veganiks hakkamise aastapäeva tähistada ja kui keegi küsiks minu käest hoopis, kas mina näeksin ennast kunagi mitteveganina, siis oleks vastus konkreetselt “EI!”

Aga nüüd mul tekkis täitsa uudishimu teie kohta. Võite ausalt vastata, näete ju isegi, et ma olin kunagi see jube inimene, kes noris taimetoitlaseid. Seega ma ei mõista kedagi hukka.

Anna kommentaarides märku:

1) Kas oled vegan?

2) Näed end kunagi veganina? 

3) Tunned, et ei kavatse kunagi veganiks hakata?

Advertisements