Kas teadsite, et ma olen juba kolm raamatut kirjutanud oma elu jooksul?

 

Ilmselt ei teadnud. Sest ega ma isegi eriti ei mäletanud seda enam.

Esimene raamat, mille ma kirjutasin, avaneb tegelikult valelt poolt. Enne tuleb lugeda parempoolne lehekülg ja siis alles vasakpoolne. Kaane peal on värviline pilt ning all on kirjas “TÕLKE: ANETT A.7”. “Tõlge” on ju ometi rohkem badass kui mingi tavaline “autor”.

7-aastane Anett kirjutas loodusest ja sellest kui ilus on vaadata, kuidas aastaajad vahetuvad. Samuti sellest, kuidas torm tekib kuuma ja külma õhu kokkupõrkel. Ning, teate, see väike plika kasutas isegi kirjavahemärke. Iga sõna järel igaks juhuks. Sest. Võib-olla. Vajas. Iga. Sõna. Omaette. Rõhutamist.

Ta ei mõelnud kordagi, et äkki keegi on juba looduse ilust kirjutanud või et äkki on inimesi, kes teavad sel teemal rohkem rääkida või paremini kirjutada. Sel ei olnud tähtsust.

Just täna sattusin juhuslikult Pablo Picasso ütluse otsa, mis mind väga kõnetas:

“If there were only one truth, you couldn’t paint a hundred canvases on the same theme.”
Tõlkes siis umbes nii: “Kui oleks olemas ainult üks tõde, siis me ei saaks ühest samast asjast sadu pilte maalida.”

Ja nii ongi. Eilsel Rahva Raamatu poes toimunud koolitusel käis samuti läbi selle sama ütlusega hästi sobiv küsimus – mitu SIND maailmas on? Mitu sind sinu kogemuste, sinu huumorimeele, sinu elu ilu ja valuga inimest olemas on? Ikka ainult üks. Meie kõigi vaatepunktid on erinevad ning kui me jagame ja loome otse südamest või hingest, püüdmata kedagi kopeerida või kellelegi meele järele olla, siis on meie looming originaalne, värske ja põnev.

Aga tuleme tagasi selle noore Aneti juurde. Peale esimest raamatut tuli üsna pea teine, mis oli sisu poolest juba lausa romaani mõõtu võrreldes esimesega. Kahe peatüki ja kaheksa lehekülje sisse mahtus väikse hernetera jaoks vanemate kaotus, hirm, üksindus, sõbra leidmine ja aitamine ja muidugi elu armastuse kohtamine ja abielu. Lausa kahju, et seda raamatut ma kunagi ei lõpetanud. Oleks tahtnud teada, kuhu selline intensiivne virr-varr oleks välja jõudnud.

Aga kõige tähtsam oli tegelikult mu kolmas raamat. See oli see, mida ma tegin kohe päris kaua aega. Sisu oli valmis kirjutatud ajapikku ise tehtud märkmikusse, et siis ilusama käekirjaga hiljem päris raamatusse ümber kirjutada. Seal olid luuletused. Luuletused kõigest, mis mul mõttes mõlkus.

Ja siis see tagasihoidlik ja kartlik (umbes) 10-aastane Anett, kes sai paanikahoo juba mõttest, et kooli peal eesti keele õpetajaga kokku põrkab (ta oli väikeste laste hirm ja õudusunenägu), see sama Anett läks selle sama kurja õpetaja juurde ja näitas talle enda tehtud raamatut. Tervet raamatut, mis oli täis enda kirjutatud luuletusi ja enda joonistatud pilte.

Ma tegelikult ei mäleta enam, mida õpetaja selle peale täpselt ütles, sest ma ilmselt olin rohkem ametis mitte surnult maha kukkumisega kui kuulamisega, aga ta oli väga positiivselt üllatunud. Uhke isegi, võiks arvata. Kui tihti üks 10-aastane ikka enda vabast tahtest sellise projekti valmis teeb ja kõigi poolt kardetud õpsile lugemiseks kooli toob? Ta süda pidi ju ometi veidike sulama?

Igatahes mu unistus raamatu(te) kirjutamisest ulatub nii kaugele ajas tagasi. Ja hetkel on mul vaat et natuke isegi häbi selle väikese Aneti ees, et ma olen nii palju aastaid tema unistust jalaga mööda põrandat edasi müksanud ja teinud näo, et mul on nii palju nii väga palju olulisemaid asju teha kogu aeg. Eks ongi olnud enda arvates. Aga see paus, mis mul tekkis Singapuris ja nüüd veel eriti sealt tagasi tulles. See paus, mis tundus esialgu nagu üks suur jama, oli tegelikult nii vajalik, et endas julgus uuesti ärkvele raputada.

See mõttepaus ja vanades märkmikes ja asjades sobramine tuletas mulle meelde, et minus on see sama Anett ikka alles. Jah, ka see Anett, kes teatud inimestega kohtumise peale võib paanikahoo saada. Aga ka see Anett, kes teab, et tema sees on palju jagamist väärt mõtteid ja see Anett, kes teab, et võibki olla tema ise ja see on kõige suurem kingitus maailmale.

Sõbrad, see jutt ei olnud siin nüüd niisama. Ma olengi just praegu ametis oma elu esimese päris-päris raamatu loomisega! Sellest tuleb üks imearmas lasteraamat, millest leiab palju laste ja loomade vahelist armastust, kuhjaga krutskeid ja just selle sama 15+ aasta taguse Aneti positiivsust ja originaalsust. 

Esimesed pildid, mis ma kunstniku käest kätte olen saanud, on lihtsalt NII armsad, et ma ei jõua ära oodata, et te kõik saaksite seda täiuslikku kooslust näha! ❤️ 

Advertisements