Pärast Eesti Vegan Seltsi koosolekut jäime veel natukeseks jutustama ja käisime Pelgupaigas söömas. Nii hea söök oli. Ja megasuured portsjonid. Ja sai Pad Thaist selle põrgust pärit hallitusmaltsa (koriandri) ära jätta, jumal tänatud. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.

 

Tagasi kontorisse jõudnud, lülitasin telefonis interneti sisse ja avastasin, et Facebookis oli tekkinud mingi uus värk “Kõigi Eesti”. Inimesed räägivad kõik sellest, miks nende jaoks on oluline hoolida kõigist inimestest Eestis, mitte ainult valgetest heteromeestest.

Ja ma jälle tunnen, et inimesed hoolivad. Võiks kohe päris palju pisaraid valada selle peale, aga tulin siia jutustama hoopis. Võib ju teinekord emotsioone niimoodi ka edasi anda.

Sama rõõmupisarate tunnet tundsin kui vaatasin reedel videosid kliimastreikidest. Nii pagana võimas. Ma ei saanud ise osaleda, aga elasin täiega kaasa ja loodan järgmine kord kohal olla.

Miks need streigid algasid, saate vaadata näiteks sellest videost (peale selle vaatamist ma ka muidugi tönnisin natuke):

Mul on nii kurb, et meedia näitab nii palju negatiivset ja püüab pidevalt muljet jätta, et igal pool elavad südametud ja ahned ja kohutavad inimesed. Kui tegelikult on maailmas nii palju inimesi, kes hoolivad. Meie Maast, meie loomadest, meie tulevikust. Meie inimestest.

Mul tuleb lootus Eesti suhtes vaikselt tagasi lausa. Vahepeal juba ainuüksi inimeste sallivuse ja teistesse suhtumise pärast tundsin, et ei saa kusagil mujal elada kui Inglismaal.

Ent see koosolek ja peale seda “Kõigi Eesti” ja see, kuidas mind nii väga rõõmustavad minu inimesed Eestis. Oeh, ma tõsiselt üle pika aja tunnen, et äkki eestlased siiski on minu rahvas.

Ma armastan inimesi, kes hoolivad. Ma ise hoolin paljudest asjadest võib-olla küll liiga palju ning sellepärast ei tunne end mitte kuskile päriselt sobivat. Sest ma tahan, et mu tegevustel oleks alati positiivne mõju suuremas pildis, mitte lihtsalt mulle endale. Ja siis mulle öeldakse, et olen rumal, naiivne või saamatu. Kuigi ma tean, et ma pole ükski neist asjadest. Lihtsalt hoolingi väga palju teistest ja keskkonnast ja loomadest ning ei ole enda jaoks täpselt välja mõelnud viisi, kuidas olla ühiskonna mõistes edukas ning samal ajal luua maailmasse väärtust, millesse ma usun ning mille üle võin päriselt uhke olla.

Ma tean, et elan väga privilegeeritud elu selles mõttes. Et mul on olnud ja on aega, et üldse mõeldagi selliste asjade peale. Võib-olla vajasin seda aega just sellepärast, et mul nooremana seda polnud. Juba põhikoolis käisin suviti tööl ja sealt alates ongi elu möödunud suure töötegemise tähe all. Siis ei mõelnud korrakski selle peale, et miks või kellele ma kasu toon. Või kuidas mu tegevused mõjutavad teisi elusolendeid, keskkonda või mu enda laste tulevikku.

Valgus nüüd laiali mu jutt jälle, aga mul on süda igatahes lootust täis. Aga, aitäh, Eesti inimesed, olete ikka nii ilusad ja head.

Ja aitäh, Eesti Vegan Selts, alles täna sain aru KUI palju tööd te teete ja seda kõike omast vabast tahtest. Sest te hoolite.

Kell saab kohe kaks öösel, huvitav, kas jõuan enne magama või tönniks veel korra rõõmupisaraid, sest ma olen täna tõesti südamepõhjast tänulik.

Advertisements