Tere, blogi! Pole ammu kirjutanud. Nii pikk vahe juba sees, et ei tea, kas oskangi enam sõnu ritta seada. Oma vanu postitusi kardan ise nagu tuld, seega ma ei mäleta, millest viimati jutt täpselt oli, aga vahepeal olen nüüd nädal aega suht tühja passinud.

 

Iga kord kui ma Eestisse tagasi tulen, ükskõik kui kauaks, siis tuleb mul “Eestis tagasi kriis”. See on üsna sarnane mu teistele igasugustele kriisidele, aga mõnikord on see nii sada korda hullem või midagi sellist. Kodumaa on tore ja peret näha suurepärane, aga samas kipuvad vanad tunded kuskilt sügavalt üles ulpima, millega ma siis mõned päevad intensiivselt tegelema pean. Eriti kuna vanasti sain sellisel juhul sada imeasja ära teha, aga nüüd olen ema ja saan ainult vihaselt ümber maja jalutada ja joonistada/kirjutada või muul viisil end väljendada. Just eile võtsin pliiatsi üle väga pika aja jälle kätte ja püüdsin oma pikaaegse salaprojekti heaks miskit luua. Miski sealt ka tuli, aga rahul ei ole eriti.

Mis siis vahepeal toimunud on? Kes mu jutuubis on käinud (kanali nimi Jummel Juurikas, uskumatu eks ole), siis teavad, et mul oli osa perest Singapuris külas ja nendega oli meil väga vahvad kaks nädalat. Ühe video vist jõudsingi ainult valmis teha sellest ja üles panna tegelikult. Praegu mul pole arvutit, seega ei ole võimalust olnud teiste kallal nokitseda. Samuti pole kuskile telefoni tühjendada, nii et uusi videosid pole nii pea oodata. Kuigi mõtteid on ja tegelikult tahaks just veganlusest ka videosid teha. Aga noh, eks näis. Esiteks ootan, kas mu arvutil on üldse enam lootust ja siis vaatan edasi seda asja. Aga nii äge oli ja nii tore oli tegevusi planeerida ja paljusid asju tegin/nägin ise ka päris esimest korda. Mulle ikka sobib vahel see mul-on-nii-kiire-et-ei-ole-aega-hingegi-tõmmata. Eriti kuna enne seda oli elu üsna aeglane ja kohati ka üsna üksildane.

Ülikooli värk on ikka sama. Kõige tähtsamast koolist pole vastust saanud ja tegelikult ei tea ma enam üldse, kas Inglismaa on nii hea mõte. Kui kooli minna, siis kindlasti just seal (OK, ära iial ütle iial samas!), aga see Brexit ajab mind natuke närvi. Isegi kui kooliga muud jama ei tule peale selle, et õppemaks mitmekordistub vms, siis ikkagi on kuidagi ebastabiilne see kõik. Märtsis midagi selgub, aga tegelikke tagajärgi ei oska keegi ennustada nagunii. Noh, et mis seis paari aasta või 5 või 10 aasta pärast on.

Singapuri tagasi läheksin vaid juhul kui mul on seal õigus elada ja töötada. Aga ei ole välja mõelnud, kuidas seda olukorda tekitada. Niisiis jäi Martin sinna ja me tulime Mayaga Eestisse. Ootele mõnes mõttes. Arutame omavahel ja mõtleme, mis edasi. Ühel päeval näiteks oli olukord selline, et mina tahtsin Eestisse jääda, Martin Singapuri ja Maya tahtis Inglismaale minna. 😂

Siis vaatasin siin nüüd kohalikke töökuulutusi ja otsitakse pmt ainult kassapidajaid ja IT-vendasid. Olgu, olgu, muidugi oli muid pakkumisi ka, aga ei midagi sellist, mis oleks silmi särama pannud. Kuigi esialgu mõtlesin, et võtan esimese, mis enam-vähem palka maksab, siis tegelikult pole ju mõtet. Maya hoiutasu eest teha midagi, mis ei meeldi ega ole mu vaadetega kooskõlas, ei kõla nagu tark tegu. Mul veab, et mul on emps, kelle juures saan redutada ja natuke end koguda ja mõelda. Ja muidugi Mayaga ikka 24/7 koos olla, nii et sellest enda kogumisest ja mõtlemisest suurt midagi välja ei tulegi. Aga vähemalt on keegi, kellega koos kokata ja õues käia. Muidu vist lebaks täitsa voodis paar päeva, nädalat või miks mitte aastatki. Hahha.

Jooksmisest tuli selle aasta esimene paus. Terve eelmine nädal. Aga sel nädalal on plaanis uuesti hakata. Tavaliselt sellised pausid on mul ikka vähemalt kuu aega kestnud, aga siis on asi olnud viitsimise ja motivatsiooni taga kinni. Seekord puhtalt tervise pärast ei julgenud minna. Ei tahtnud oma kurgule sellist šokki. Muud trenni ka tegelikult pole teinud nüüd peale tänase. Tegin kätekõverdusi ja kükke natuke.

Naistepäeval ei unustatud mind samuti, ärge seda mitte arvakegi! Poes juba kaugelt Starmani, või ma ei tea mille pakkuja, sättis oma naeratust kõrvuni, et mulle head naistepäeva soovida! Nii eriliselt tundsin ennast, et jessake, jessake küll. Ja siis astusin kogemata seal kõrval mingisse jalatsipoodi ja juba oli üks väga rõõmus ja väga hall venekeelne vanamehike mulle tulbi kätte surunud. “Spasiba” oli õnneks meeles. Rohkem ma selles keeles palju midagi öelda ei oskagi. Kahjuks.

Elamuste keskuse spaas jõudsime ka käia vahepeal. See oli väga kihvt. Eriti saunarituaal aroomidega. Teisi ma tegelikult ei teinudki. Kolm tundi said seal otsa nagu sõrmenipsuga.

Sel nädalal hakkan natuke vähem antisotsiaalseks ja kavatsen päris mitme sõbrannaga kokku saada. Eks ongi vaja lihtsalt enda peast välja saada ja küll mul siis tegutsemistahe ja energia ise juhivad õigesse suunda.

Et jah, selline lobajutt siis täna. Lihtsalt. Et äkki mitte millestki kirjutamine toob mind tagasi blogilainele, sest blogimine on üks neist asjadest, mis toovad mulle rõõmu.

Muide, ega keegi kuskil piparkoogitaigent müügil pole näinud? See praegune ilm lausa nõuab piparkooke mu meelest.

Advertisements