Tütre kasvatamine on mind päris paljusid iseenda komplekse mõistma pannud. Ja ilmselt on suur osa neist tekkinud tasapisi juba pisikesest peale.

 

Automaatselt käsin ilusti jalad koos istuda. Juuksed peavad korda sätitud olema. Riided peavad alati ilusad olema. Ei tohi rõvedusi teha ega koledasti rääkida.

Või äkki ikka tohib?

Ükspäev just läksime linna kõik koos ja Martin õmbles Maya püksid alt äärest terveks enne. Aga Maya ei pannudki neid jalga, sest talle meeldivat just katkised püksid. Ja kui õmmeldud isendid talle kätte ulatati, siis ütles ainult südamest pettunud häälega, et: “Tervena on need koledad!”

Ma isegi ei julge neid ära visata, sest need on tal tõesti väga väga lemmikud.

Või plekid siin ja seal. Augukesed iga nurga peal. Aga ei, Maya ütleb, et nii ongi ilus ja talle väga meeldib.

Seega on piinlik selliste asjade pärast ainult mul. Eriti kuna teiste lapsed käivad siin mänguplatsil ka nagu nukukesed reas oma kohevate printsessikleitidega. Ja siis ma tunnen end natuke halvasti, et Maya pani ise omale trööpamiseks juba niigi rikutud riided selga. Mayal endal on jumala suva. Ja ma pean päris palju end tagasi hoidma, et mitte kommenteerida. Miks ei võiks lapsel tõesti lasta laps olla. Loomulikult talle meeldivad samuti printsessiseelikud ja kõik, mis sädeleb. Aga no, nende asjadega ei saa ju rahus ronida ja liivas möllata jne. Sellepärast siin mitmed lapsed tuuaksegi autoga vaid kümneks minutiks mängima ja siis ka ei tohi pooli asju teha, sest muidu saab mustaks.

See suhtumine on nii sees lastel, et ükspäev kui Maya mängis ühe tüdrukuga peitust ja kuskile tooli alla peitis, mis oli juhtumisi muru peal. Siis tüdruk hüüdis selle peale “Eww that’s disgusting!!” (tõlkes “iu kui rõve!”) Maya oli nii löödud, sest ei saanud üldse aru, miks talle nii öeldi. Pidin siis tükk aega seletama, et tüdruk ei arvanud, et tema rõve on, lihtsalt tal pole kunagi lubatud neljakäpakil muru ja mulla peal mängida, sellepärast ütles. Ilmselt vanemad ütlevad talle samamoodi iga kord.

Või, kuidas ma lubasin Maya meigitud näoga (sinise vildika kulmud ja oranži vildika huuled jne) välja minna. See oli samuti väga väga suur asi siin. Suurte silmadega vahtisid nii lapsed kui kõik teised. Siin ei ole üldse harjutud, et lapsed on lapsed. Või on mujal samamoodi? Ma ei tea.

Nagunii Maya saab suuremaks ja keegi ütleb talle midagi ta riiete või välimuse kohta halvasti ja siis tal tekib ka ehk vajadus teiste moodi olla. Või ei ütle keegi halvasti, aga lihtsalt teatud vanuses tahab sulanduda massi. See juhtub, siis juhtub. Ma ei pea ju ise see esimene olema, kes hakkab varakult sisendama, et riides peab alati olema selline, et teistele (eriti mulle) meeldiks ja “issand mis soeng, tule kohe siia, teeme ilusaks!” või “issand, niimoodi sa küll uksest välja ei lähe!” jne.

Ma mäletan, põhikoolis käisin päris pikalt oma väheste lemmikute riietega. Peale seda kui keegi kommenteeris, et “kuule, kas sa käidki kogu aeg samade riietega?”, siis alles hakkasin mõtlema, et aa, peaks vist ikka nii palju erinevaid riideid kokku ostma kui võimalik. Ja sealt peale algas mu riiete ostmise sõltuvus. Ühel hetkel oli mul 30+ paari erinevaid lühikesi pükse (mu lemmikud asjad maailmas) ja loendamatu arv pluuse ja kõike muud. Alati oli asju siltidega lihtsalt kapis seismas, sest ostmise vajadus oli suurem kui miski muu.

Et siis jah, ma ei mäleta enam üldse siin hilja öösel, mida ma veel öelda tahtsin.

Ilmselt seda, et pidevalt märkan, kuidas tahan Mayat suruda sellesse aktsepteeritud kasti, kus tüdrukud on alati ilusad, viisakad ja ei tee lolluseid avalikus ruumis. Ent poiste puhul annaks ilmselt rohkem andeks selliseid asju. Kasvõi see sama jalad koos või suvaliselt istumise asi. Ise olen lahendanud lihtsalt sellega, et Mayal on kleidi all alati kas retuusid või lühikesed püksid. Mulle on lihtsalt nii vastukarva IGA kord kommenteerida, kuidas ta istuma peab.

Põhiline mõte on vist see, et nii palju kui oskan, siis tahan Mayale sisendada, et ta ei pea kõigile meeldima, ei pea tegema nii nagu kõik teised teevad ja kohe kindlasti ei pea igal ajal igas kohas atraktiivne ja esinduslik välja nägema. Teiste jaoks. Iseenda jaoks on hoopis teine lugu. Ma saan aru, et paljude jaoks on see tavaline asi iga jumala päev sätitud olla, aga minu meelest lihtsalt liiga suur pinge. Mulle meeldib kui võib igal hetkel suvaliselt uksest välja astuda ja end hästi tunda. Mitte nii nagu mu sõbranna kunagi oli, et pidi alati kaks tundi varem ütlema kui tahtsid midagi koos teha, sest täpselt nii kaua läks tal aega, et valmis olla. Ükskõik milleks siis. Isegi kui tahtsin lihtsalt koos kiikuma minna või mida iganes.

Võib olla olen ise hoopis äärmuslik, aga minu meelest ei peaks enda piinlikkustunnet lapsele peale suruma. Mul on vildikatätokate ja meigi ja kulunud riiete pärast väheke piinlik, mitte Mayal. Las tema naudib seda vähest aega, mil tal on julgust olla täpselt selline nagu parasjagu olla tahab.

Advertisements