Ma pole ilmselt veel isegi öelnud, et mis erialale ma lõpuks kandideerisin. Sõelale jäid viimasena jalgade tervise ja jalaproteeside valmistamisega seotud erialad ning psühholoogia.

Leidsin selle proteeside valmistamise eriala vaid kaks nädalat enne avalduste esitamise tähtaega ja ma muidugi suure hurraaga arvasin, et see ongi see! Nagu ma paar kuud enne seda arvasin, et just jalaarstiks õppima lähen. Ja aastaid enne seda olin ikka ja jälle psühholoogia õppimiseks unistanud.

Seega ajasin endal pea päris segi paar nädalat enne tähtaega ja arvasin iga päev, et lähen erinevat asja õppima. Üsna keeruline oli seega kirjutada, miks ma just üht või teist asja õppima sobin, sest ega ma ju polnud isegi kindel, et sobin.

Lõpuks muidugi jäin ma ikka psühholoogia alale kindlaks. Ma ei saa kahjuks või õnneks endale lubada õppida midagi sellist, milles ma pole 100% kindel, et mind huvitab lõpuni välja. Meditsiini alasid ma piilusin ikka pigem sellepärast, et noh, palgad on kõrgemad ja see ju kõlab pagana hästi kui keegi küsib, et mis sa õpid ja sa saad vastata, et “ah, tead, meditsiini”. Mitte, et ma teadlikult oleksin nii mõelnud. Lihtsalt püüdsin analüüsida, miks miski mind huvitab. Vaatasin hästi palju videosid ja lugesin artikleid nii mulle huvi pakkunud erialade õpilaste muljetest kui ka samal alal karjääriredeli tippu jõudnud inimestest. Kuidagi juhtus, et peale pikemat uurimistööd muutusid mõlemad “Oh, äkki see ongi SEE!” erialad aina kuivemaks ja kehvemaks mu jaoks.

Kuigi, meditsiin on jälle suurepärane ala minusugusele maailmaparandajale. Saab iga päev kedagi aidata. Kellegi elu paremaks teha.

Psühholoogiaga on huvi tekkimise ja suurenemise mõttes vastupidi. Mida rohkem ma loen ja uurin, seda rohkem tahan teada. Pea igas ülikoolis, kuhu kandideerisin, antakse võimalus keskenduda erinevatele asjadele ja ma polegi kindel, kas tahan pigem psühholoogiat koos neuroteadusega või pigem nõustamisega. Rääkimata sellest, et ma nüüd enam ei teagi, millisesse linna ma minna tahaksin. Ma miskipärast arvasin, et Londonisse ei pruugi sisse saadagi. Et psühholoogia ju nii popp eriala ja London kui linn kindlasti paljude valik, kes Inglismaale kooli lähevad.

Praegu olen kirjad saanud kõigist kolmest linnast, mille koolidesse kandideerisin. Manchesteri kaks ülikooli pole veel kirjutanud, aga ühes olen põhimõtteliselt sees. Kusjuures! Igal pool oli muidu kirjas, et ma pean alustama ettevalmistusaastast (foundation year), eks. Kuna mul on keskkoolist nii pikk aeg möödas. Aga! Ma sain kahest koolist pakkumised just 3-aastaseks õppeks ehk kui inglise keele testis saan piisavalt punkte, siis olen koolis sees ja ei pea isegi seda ettevalmistusaastat tegema.

Natuke uskumatu mu jaoks veel praegu, aga samas nii lahe!

Advertisements