Mõnipäev mind ei häiri kodune segadus üldse, aga täna oli üks neist päevadest, mil absoluutselt iga väike asi maas kuidagi kuhjas mu sisse frustratsiooni.

Iga pisike puruke tegi tuju aina halvemaks kui ma neid märkasin. Kindlasti polnud asi konkreetselt segaduses, aga lihtsalt see oli see viimane piisk, mis ajas lausa nutu peale. Märkasin neid purusid, tehes muid asju, mida oli vaja teha. Ei käinud päris niisama ajaviiteks ninapidi maas, et ennast masendada. Nagu instas seal luubi juures.

Igatahes mitte kogu see eelnev mustuse ja masenduse jutt pole nii oluline. Oluline oli hoopis see, et ma teadlikult pöörasin selle ümber. Selle “täna on nii halb päev” asja. Iga kord ma seda ei suuda, aga ma tean ju küll, et halb päev on ainult siis halb kui sa lubad tal halb olla. Ja kui on tunne, et tahaks voodisse lebama jääda, et lasta oma tunnetel oma elu elada, siis peab just püsti tulema ja liigutama. Ma tean. Tean nii hästi. Tegelikult on kõik päevad samad. Meie enda sisemus on see, mis teeb päeva halvemaks või paremaks kui tavaline päev on.

Ma just eile lugesin (ka instas, aga mitte seal luubi juures) midagi selle kohta, et ka koledates asjades on oma ilu olemas. Et halvas päevas on alati häid asju. Muidugi see oli palju paremini sõnastatud ja värki, aga noh, mõte oli ikkagi umbes see sama. Jälle täiesti loogiline ja lihtne mõte, aga mu jaoks oli nii oluline seda eile lugeda. Sest just täna tuli see halb päev, mille eest ma oleksin hea meelega tahtnud voodisse teki alla peitu minna.

Halva päevaga seoses tuli mul meelde veel üks “väga halb päev”. See oli Manchesteris kui mul oli üks neist samadest hommikutest nagu tänagi. Kõik ajas närvi ja kõik oli liig. Siis meil oli korter totaalselt pea peale pööratud. Meil on naljakas asi Mayaga, et alati kui mul on see päev, mil segadust ei talu (ja midagi muud ka eriti mitte), siis tal on samal ajal see päev, mil segaduse tekitamine pakub kõige suuremat rõõmu.

Igatahes kõik oli must ja segamini ja toit mööda lauda laiali ja kõik alles tegemata ja me ilmselt alles magamisriietes kuigi kell oli rohkem õhtu kui hommik ja siis helises uksekell. Vaatasin (piilu?)august ja seal seisis tuttav tädi. Täpselt kuu aega varem oli sama tädi ukse taga. Inglismaal käiakse kuni 3-aastaseid kodus kontrollimas, kas nad arenevad õigesti vms. Ma täpselt ei mäleta (ainult seda mäletan, et Maya oli oma vanuse kohta väga hästi arenenud). Aga kuu aega varem olin ta täpselt samal põhjusel ukse pealt ära saatnud, sest ei julgenud tuppa kutsuda, kuna kõik oli nii segamini.

Seekord oli katastroof toas veel hullem, aga ma ei suutnud teist korda järjest teda ära ajada. Lükkasin siis jalgadega tee uksest diivanini ja tõstsin sealt pealt paar kuhja maha, et ta saaks istuda. See oli tõsiselt kohutav ja piinlik olukord. Nii ebamugav oli olla. See oli täpselt see hetk, et keegi on sind tabanud täpselt su kõige madalamal hetkel. Kui oled lihtsalt üks hunnik saamatust.

Aga sealt edasi läks terve mu elu paremaks, kuna ta nägi sellest segadusest ja mu niisketest silmadest, et ilmselt mulle tuleks kasuks kellegagi rääkima minna. Muidu ma ju ei räägi vaimse tervise teemadel kunagi päris ausalt ja võimalusel teen alati näo, et kõik on hästi. Kõik on korras. Noh ja oleks mul vähegi meeles olnud tookord, et just see päev oli uus aeg kokku lepitud ja oleksin teadnud elamise korda teha, siis tädi oleks näinud puhast kodu ja ideaalset võltsnaeratust ja siis ma poleks läinud tema antud visiitkaardiga nõustaja juurde ja sealt edasi teraapiasse ning ilmselt mind painaks sellised “väga halvad päevad” hoopis rohkem kui praegu.

Seega oli tegelikult igati hea, et see tädi nägi mu piinlikku segadust. Tänu sellele suutsin üle pika aja kellelegi tunnistada, et ma ei saa päris nii hästi hakkama kui püüan muljet jätta. Kuigi väliselt oli see aeg just kõige suurepärasem. Mul oli töö ja töökaaslased, kelle nägemist ma alati ootasin rõõmuga ja oma koogiärike ja Maya käis lasteaias ja ma käisin hoolega jooksmas ja me tegime nii palju erinevaid asju ja ma veetsin palju aega sõpradega ja kõik oleks pidanud ometi hästi olema. Aga depressioon ja ärevus on juba kord sellised elukad, et neid ei huvita kui õigesti ja hästi sul enda arvates kõik on. Mul on sellest ajast isegi paar blogipostitust, aga ei julgenud tol ajal postitada ja nüüd tagantjärgi ma ei tea, kas tahangi enam.

Aga tänase juurde tagasi tulla, siis olen igati tänulik, et elame hetkel kohas, kus saab iga kell kodust välja astuda. Ei pea mõtlema, mis sada kihti selga toppida endale ja lapsele ja saab lihtsalt minna ja kõndida. Liikumine teeb alati olemise niiiiii palju paremaks.

Jalutasime Mayaga mere ääres ja ostsime seda kurikuulsat jääteed ja tegime trenni ja ehitasime liivalosse ja sõime apelsine ja kui ma järgmisel hetkel kella vaatasin, oli see juba jõudnud nelja peale liikuda. Neli õhtul!? Kuhu see aeg kadus? Mul oli hommikul ju ometi tunne, et tänane päev kavatseb kesta vähemalt aastakese. Tegelikult saan paari tunni pärast juba oma budismi loengusse minema hakata.

Just seda tegevust ongi vaja kui tundub, et kõik on liig või kõik on mõttetu. Seda tegevust, mis paneb su unustama kõik muu. Kaod nagu ära korraks ja ei mõtle midagi. Ja liikumist, liikumist, liikumist. Ka duši all käimine või raamaturiiuli korrastamine võivad mõnipäev liikumise alla kuuluda.

Aga jah, näed sa siis, polnudki “väga halb päev”. Kõigest “mitte eriti hea hommik”. Teen omale õla peale patsu nüüd ja loodan, et teil oli ka täna vähemalt üks väga hea asi. Olgu selleks siis ideaalne tass teed või ilusa kujuga pilv või suvaline naeratus tänaval või üks talumatult naljakas meem. Võite kommentaarides minuga jagada oma tänase päeva parimaid asju/hetki kui on tuju kaasa rääkida. 

Mu jaoks oli suurem osa tänasest lõpuks tore, aga eriti see, kuidas Maya leidis koduteel mänguplatsil sõbra ja siis see sõber hüüdis teda Super Sparkle’iks (tõlkes Super Sädelus), ilma et oleks korrakski kahelnud, et see just ongi päriselt Maya nimi.

Advertisements