Singapuri klienditeenindajad on alla igasugust arvestust. Ma isegi ei räägi müüjatest, kes kunagi “tere”, “aitäh” või “palun” ei ütle. Kuigi imestama paneb kui kohtad mõnda, kes vähemalt ühte neist sõnadest mõistab kasutada.

 

Eile käisime Mayaga ühe tehnikat müüva e-poe kontoris. Martin tellis neilt oktoobris telefoni, mille pidime kohe tagasi andma, sest tegemist oli praagiga. Lubati korda teha ja helistada kui on uudiseid. Ei olnud neist siis mitu kuud midagi kuulda ja meilidele nad ka ei vastanud. Seega läksime küsima, mis värk on. Martin ise ei ole saanud minna, sest kontor vaid piiratud ajal lahti ja tema just siis tööl.

Niisiis läksin uksest sisse ja kohe kui tädi arvet nägi, teadis ta täpselt, millega tegemist. Tundub, et ta lihtsalt ootaski, et küll tuleb keegi kohale aru nõudma. Sest email või telefonikõne oleks ju nii suur pingutus. Uskumatu. Igatahes jutt jäi siis nii, et täna toob ta ise telefoni meile koju peale seitset.

Ja nüüd just Martin kirjutas mulle, et nad ootavad ikka, et me ise järele läheks. Ma soovitasin selle peale telefon tagastada ja raha tagasi nõuda. Samas karpi meil ammugi alles pole ja jah, ei tea, kas see on võimalik. Siin ükskõik, mida sa ostad, siis tagastada saab ainult nädal aega ja garantii on vist ka enamasti kaks nädalat. Ah jaa ja ega nad nagunii enne paari kuud enam ei vasta ka ja selleks ajaks on jälle liiga hilja.

Aa ja kui me sealt kontorist Mayaga välja astusime, siis Maya ütles mulle, et ta nägi seal komme. Mõtlesin, et ah, kindlasti mingid lutsukad olid laua peal kausis ja ütlesin, et kui ta ise julgeb küsida, siis mingu ja võtku. Lähme sisse tagasi ja Maya ütleb “Can I have the candy please?” Müüja on ehmunud ja kohmetult ütleb, et tal pole, aga võib olla küpsiseid on kuskil. Maya näitab siis hiigelsuure pulgakommi poole ja ütleb, et seda tahab. Müüja võtab siis pulgakommi, murrab pea otsast ära ja näitab, et see oli hoopis pastakas. Pulgakommi kujuga pastakas. Oh jumal, seda nuttu ja draamat, mis sinna väiksesse kontorisse siis paiskus. Aga müüjal oli siiski veel üks trump taskus. Võttis kapist kaks sahisevat kotikest ja lasi Mayal ühe endale valida. Nüüd on meil Mäki lasteeinest pärit pisike punane pull kodus. Maya on marurahul.

Selliseid väga intensiivseid ja “mida pekki” hetki on tegelikult kõik mu päevad siin täis. Eile näiteks kui ma olin eelmise postituse ära kirjutanud ja ootasin, et saaks jooksma minna, eks. Pidin üle tunni aja rohkem ootama kui arvasin. Kõht oli väga väga tühi ja väsimus kippus peale, kell oli vaat et kaheksa saamas ja me polnud ikka õhtust söönud. Aga ma kujutasin ette oma jooksu. Et panen kõrvaklapid pähe ja kaon korra teise maailma ära. See imeline “minu aeg”.

Ja siis läksime Martinile metroojaama vastu, et ma natuke kiiremini saaks jooksma minna, eks. Andsin seljakoti ära, pistsin klapid kõrva ja panin liduma. Jõudsin just laulu käima panna kui Maya kihutas tõukekaga mulle kõrvale ja ütles, et ta tahab kindlasti minuga kaasa tulla.

MIKS ma siis jooksma minekuks üldse nii kaua ootama pidin.. Miks!?

Aga noh, ma ei viitsinud midagi vaidlema hakata. Ütlesin, et lähme kiirelt sillani ja siis tagasi koju.

Ainult et Maya tahtis KINDLASTI mere äärde minna. Ma jälle, et noh, minugi poolest. Tundub et tal energiat jagub, miks mitte siis.

Vahepeal läksime muidugi ühest naisest mööda, kes jooksis oma koeraga ja Maya rõõmustas, kuidas ta hakkab ka oma koertega koos jooksmas käima peale järgmisi jõule. #ohgodno

Ja siis ma läksin mere ääres WC-sse ja sealt läks kõik allamäge. Nimelt vetsumaja kõrval on joogiautomaat, kust me ÜHE korra oleme varem jääteed ostnud ja tuli välja, et sel õhtul oli jäätee joomine elu ja surma küsimus. Ent ma ju arvasin, et ma lähen üksinda jooksma sillani ja tagasi ja kaasas oli täpselt 0 sularaha. Aga noh, ma ei pidanudki kabiinis oma pissisorinat kuulama. Terve hoone kajas hoopis südantlõhestavast nutmisest ja “IIIICCCEETEEEAAA!!!! PLEASE!!!!??? I JUST WANTED ICETEAAAAA!!! IIIIICCEEEETTEEEEEAAAAAAAA!!!”

Ja seal ma siis olin. Aasta ema. Kell oli juba varsti 4-aastaste tuduaeg ja ma olin oma võsukese hoopis välja trenni tegema tassinud ja isegi jääteed, seda närust ÜHE-dollarilist jääteed ei lubanud oma lapsele.

Mu õnnis ja mõnusalt maailmast ära kiskuv jooks oli reaalsuses hoopis selline, et sain vaevu sörkida, samal ajal küürus seljaga Maya tõukeratast lükates koos 20-kilose röökiva õnnetusehunnikuga.

Õnneks olen ma ära taibanud, et sellises olukorras pole mõtet hakata kedagi (ennast) maapõhja kiruma, vaid tuleb lihtsalt asjast parim võtta ja võimalikult palju tobedates olukordades humoorikat poolt näha. Tegelikult oli ju päris naljakas küll. Välja arvatud see röökimise osa. Õnneks see oli ainult paar minutit (kuigi tundus 5 aastat).

Ja täna tulime siis mere äärde mänguplatsile, et see pagana jäätee ära osta, eks. Arvake ära.

Jah. Maya vajutas valet nuppu otse mu nina all ja nüüd mul on mingi imelik spordijook kotis. Jumal tänatud, et seekord oli lausa kaks dollarit sularaha kaasas. Jäätee saime kätte.

Nii me siin elame. Mõnipäev on rohkem naljakas ja mõnipäev on rohkem “issand, kas meie rõdu on piisavalt kõrge, et siit alla hüpata”.

Ema olla on kõike muud kui igav.

Advertisements