Nii hea on olla. Maya sai just teise Maya ja tema õega kokku ja ma ootan kuni Martin mänguplatsile tuleb ja siis lähen jooksma.

Esimest korda sel nädalal, mis on natuke jama, aga ma usun, et suudan ikka oma lubadusest kinni pidada ja kolm korda sel nädalal mere ääres kalpsata.

Mul on hästi palju asju, millest ma kirjutada tahaksin, aga nagu ikka. Nüüd on telefonis blogi lahti ja ei tule eriti midagi meelde.

Üks mõte oli täna selline, et tegelikult meeldib mulle vigane eesti keel rohkem kui seda kasutades on midagi heatahtlikku kirjutatud ja korrektne eesti keel ei maksa midagi kui sellega on lihtsalt õelust ja viha külvatud.

Seega ma ei muretse, et Maya ei oska palju muud peale minu ja enda nime kirjutada. Tähtis on, et ta teaks, kuidas teiste seas käituda ja, et me tegelikult saame alati lähtuda headusest. Pealegi 4-aastane ei peaks minu meelest üldse veel mõtlema selle peale kui palju tema või keegi teine midagi oskab. Siiani olen tähti õpetanud talle ainult siis kui tal endal on huvi tekkinud ja tegelikult on pool tähestikku vähemalt selge, mitte õiges järjekorras, aga nagu poole tähestiku jagu tähti (inglise keeles ABC laul ka) ja ise kirjutada oskab ta ka neist mitmeid.

Aa, nüüd ma tean, millest see mõte mulle üldse pähe tuli. Eile kui me Mayaga pähklipoodi otsisime, läksime mööda ühest “koolist”. See oli spetsiaalselt kirjutamise kursuste kool. Lapsed, kellel kirjakeel longab, saavad seal siis seda oskust lihvida. Siin üldse iga nurga peal lastele alates kolmandast eluaastast erakursuseid reklaamitud, aga see selleks. Igatahes pähklipoe müüja oli korraks kuskile ära läinud ja ma siis lugesin neid töid seal akna peal. Lapsed ju alati kirjutavad nii naljakaid ja toredaid asju. Ja noh seal oli siis selline näiteks :

IMG_20190123_181825_375.jpg

“Mida ma teen sellise suure koeraga nagu Clifford?

1. Ma – karjun ta peale

2. Ma – lähen temaga jahile

3. Ma – mängin temaga ”

Esimene asi, mida laps ühe koeraga teeks oleks see, et ta karjuks koera peale? Mida nagu?

Mul hakkas küll natuke imelik ja õpetajana ma elu sees ei paneks sellist kirja uhkelt kõigile vaatamiseks. Või olen ma natuke liiga õrnake jälle? Ja tegelikult suur osa lapsi mõtlebki seoses loomadega kohe seda, et saaks nende peale karjuda ja siis jahile minna? Kurb lihtsalt. Ent eks tal ole selline eeskuju olnud. Võib olla nende peres ongi loomad ainult selleks, et nende peale karjuda. Või on lausa lapsed ainult selleks, et nende peale karjuda ja siis saata 3-aastaselt kursustele, sest kunagi nad ei oska midagi piisavalt.

Ma ilmselt dramatiseerin üle praegu, aga siiski.

Ah jaa, issand, koertest rääkides, siis Maya on täiesti surmkindel, et ta saab järgmisteks jõuludeks kaks koera. Ma olen püüdnud igat pidi selgeks teha, et seda ei juhtu, aga ei miskit. Ükspäev oli meie kompleksis üks korv tõstetud prügikasti kõrvale, naabritele võtmiseks, ja Maya silmad lõid kohe särama ja ta hüüdis “JESS, MU KUTSUD SAAVAD SIIN MAGADA!!”

Ma lihtsalt loodan, et ta unustab selle ära kõik. Või siis ma põgenen jõulude ajaks ise kuskile minema, sest ma ei suudaks seda pettumust pealt vaadata. Kaks mängukoera kuuse alla panna oleks vist ainult õli tulle valamine? Uff, ma nii loodan, et ta unustab ära. Kuigi põhimõtteliselt kohe kui jõulud läbi said, siis hakkas see jutt pihta ja pole ilmselt päevagi möödunud, kui ta seda maininud poleks. Ise ei räägi kunagi koertest, et mitte talle meelde tuletada.

Mayal on üldse nii palju lahedaid seikluseid olnud, mis kõik ootavad jutustamist. Õnneks olen taibanud kenasti märksõnadega järjest kirja panna, muidu oleks ammu meelest läinud.

Muidu eluke on täitsa mõnus praegu. Naudin täiega talve, mil iga päev saab lühkarite ja plätudega välja minna. Siin ükspäev oli üks külm päev ka ikka, tavalise 30 asemel oli ainult 25 kraadi, kujutate ette!? :’D

OK, aplaus nüüd mulle, palun. Suutsin järjekordse postituse telefonist kirjutada. Ei usu ma, et see saaks kunagi meeldivaks muutuda. Võib olla kui telefon oleks sama suur kui mu arvuti..

Advertisements