Täna UK aja järgi kell 6 õhtul on UCAS avalduste tähtaeg, seega viimased kümme päeva või nii on möödunud sellega tegeledes. Potatot viisakasse inglise keelde tõlkides (kuigi see oli põhiliselt Martini töö) ja koolidega suheldes ja uurides, kuhu ma üldse saan kandideerida jne.

Vahepeal oli igasugust paanikat. Alustades sellest, et emps ei leidnud mu keskkooli tunnistust sealt, kuhu ma olin 100% kindel, et ta jätnud olin. Ja, et mu lollakas mata eksam nii kehvasti tehtud sai. Ja lõpetades sellega, et kooliga seotud paberitel on mul ju teine perekonnanimi ja siis oli vaja veel see paber leida, mis tõestab, et mõlemad nimed kuuluvad mulle.

Eriala suhtes olen paari nädala jooksul vähemalt viis korda ümber mõelnud. Lõpetasin keerutamise selle mõttega, et oma sõpradel soovitaksin ma iga kell valida pigem selle eriala, mis päriselt väga huvitab. Mitte selle, mis kõlab hästi ja peale mida loodad väga hea töö saada. Sest mis sellest kasu on kui eriala ei huvita piisavalt, et üldse lõpetada õnnestuks. Kuigi vahepeal ikka närib, et krt kuidas ei saa nüüd midagi praktilist õpitud.

Aa, siis oli mu enda jaoks max saavutus, et ma julgesin ilma särgita jooksmas käia. Noh, meil kogu aeg 30 kraadi õues ja sportrinnahoidjaga käivad päris paljud siin õues trenni tegemas. Ma lihtsalt polnud kunagi julgenud. Mujal maailmas kaasneb sellega palju (minu jaoks) ebameeldivat tähelepanu. Aga siin polnud midagi sellist. Siin väga karmid karistused igasuguse ahistamise ja kõige osas. Noh tegelikult kõige osas, aga jah turvaline on ükskõik, kuidas ringi käia. Teine asi on see, kuidas vanemad kohalikud sind vaatavad, aga noh, ei pea vaatama, kuidas nad vaatavad.

Aga jah, siis olin nii uhke enda üle, et julgesin ja blabla eks, jaaaa siiiiiiis järgmisel päeval mõtlesin, et olen neerupõletiku kätte suremas jälle. Kuigi tegelikult oli selg lihtsalt tuult saanud. Et isegi 30 kraadiga võib tuul ohtlik olla higise seljaga. Nüüd tean siis.

Vaatamata sellele, ma olen siiani oma lubadust pidanud ja igal jaanuari nädalal 3 korda jooksmas käinud! Neid nädalaid on olnud kõigest kaks, aga seegi asi.

Teine paanika oli ka ja ma olin kindel jälle, et suren mõne neeruhaiguse kätte ära. Ah jaa – HOIATUS, järgmises lõigus on ilmselt mõne jaoks liiga palju informatsiooni.

Aga lihtsalt uriin oli kahtlaselt roosakas (Google muidugi ei halastanud jälle), aga siis oli tegelikult hoopis see, et tarkushammas lõikub praegu ja iga kord kui ma hambaid pesen, siis voolab sealt täiega palju verd ja ma ju neelan paratamatult osa sellest alla. Niisiis ongi verine piss. Teiseks muidugi mu viimase aja lemmik puuvili ka –  seest tumeroosa draakonivili. Toimib samamoodi nagu see kui palju peeti süüa. Et jah, asjatu paanika. 

See kooliavalduste trall on üldse mind jälle nii paanikaaltiks ja ebastabiilseks teinud. Iga päev tujud kõiguvad meeletult. Ükspäev saan kõigega hakkama ja mõtlen elevusega selle peale, mida ma kõike teha tahan kui Eestisse tuleme ja teinepäev mõtlen, kas ma üldse oskan midagi siin elus või mis mõtet millelgi üldse on.

Vahepeal leidsin omale uue sõbranna samuti, kellega pidime korraks kokku saama ühel hommikul ja siis märkamatult rääkisime kella 11st õhtul viieni välja. Mul on nii hea meel. Lõpuks keegi, kes näeb maailma natukenegi samamoodi nagu mina. Neid inimesi on Singapuris äärmiselt raske leida olnud. Ma olen küll tolerantne inimene, aga on asju, millest ma ei saa mööda vaadata.

Eile õhtul aga käisin budismi templis oma esimeses budismi tunnis. Kaks tundi loengut. Ja pean ütlema, et täitsa põnev oli. Kõik teised olid minust 15-50 aastat vanemad ja asiaadid, aga ma istusin vaikselt omaette tagareas, nii et suva. Tempel ise oli nii kihvt seest. Tõsiselt äge. Pilte ma ei julgenud teha, sest ma ei tea. Sel hetkel osad just palvetasid sees ja tundus kohatu.

Ja täna öösel, tegelikult lausa hommikul, sest jäin uuesti magama kui Martin tööle läks, nägin unes, kuidas Jay Z ütles mulle, et tal pole Beyoncéga enam mitte millestki rääkida.

Postitus kirjutatud telefonist, sest mu arvuti on juba mitu aega kurvalt kapis omaette, sest ma pole viitsinud uurida, kuidas ta korda teha. See on nagu selline sunnitud arvutipaast. Pidin lausa messengeri tagasi telefoni laadima. Õudne.

Aga kuidas teil läheb?

Advertisements