Komistasin suurepärase artikli otsa, mis kutsub üles lubaduste asemel aastavahetuse puhul enda käest küsima järgmisi küsimusi:

Mis on minu jaoks kõige tähtsam?

Kui ma vaataksin oma elu peale tagasi 80-aastasena, siis mida ma kahetsen, et ei teinud?

Mis pakub mulle rahulolu tunnet?

Kui ma oleksin see inimene, kes ma tahan olla, kuidas ma käituksin?

Kas mu valikud ja teod on kooskõlas mu väärtustega?

Kui mu sõbrad mind kirjeldaksid, siis kuidas ma nende arvates oma aega veedan?

Teen otsa lahti ja vastan lühidalt ise esimesena. Kes tahab/julgeb, siis võite enda vastused kommentaaridesse jätta.

Mis on minu jaoks kõige tähtsam?

1) Kogemused – seiklused, reisimine, igal võimalusel eelistame midagi teha, näha või kogeda, selle asemel, et midagi uut omada;
2) Veganlus – anname oma panuse, et elusolendid ei peaks asjatult kannatama;
3) Keskkonnasäästlikkus – püüame teadlikult tarbides hoida keskkonda nii palju kui on meie jaoks võimalik;
4) Tolerantsus ja heatahtlikkus – inimesi on igasuguseid ja me ei pea kõiki mõistma, selleks et nendega viisakas ja sõbralik olla;
5) Avatud meel – isegi kui sa arvad, et tead midagi 100%, siis on alati nüansse, mille peale sa ei ole mõelnud ega võib-olla ei tahagi mõelda, aga meil on väga palju õppida inimestelt, kelle arvamus ei ühti meie omaga;
6) Pere – see on seletamatu, aga selleks, et ma ise saaksin enda elu kõige paremini elada, pean ma alati teadma, et mu pere on õnnelik või vähemalt, et nad kõik saavad hakkama ning teavad, et ma armastan ja olen alati olemas

Kui ma vaataksin oma elu peale tagasi 80-aastasena, siis mida ma kahetsen, et ei teinud?

Ma ilmselt kahetsen, et rohkem loomi ei aidanud. Et rohkem inimesi üles ei kutsunud hoolima ning enda väärtustega kooskõlas elama (sest kõik on ju nõus, et endast nõrgematele ei tehta liiga, eks). Kui sa saad elada tervislikku ja õnnelikku elu ilma teistele viga tegemata ning seeläbi ka oma panuse anda keskkonna heaks, siis miks sa seda ei tee?*

Sellega seoses tahan ära mainida ka selle, et iga kell, ükskõik millal, saab liituda eestikeelse Vegan Väljakutsega.

Paned sinna oma emaili ja nime ning sulle saadetakse infot taimse toitumise ja veganluse kohta üldiselt. Samuti saad üle 40 erineva retsepti katsetamiseks. Täiuslik asi neile, kes tahaksid veganeid ja nende põhjuseid rohkem mõista või on huvitatud taimsest toidust ent ei oska kusagilt alustada. Proovige, see on üks asi, mida ma mitte kunagi ei kahetse. Et võtsin vegan väljakutsest osa üle kolme aasta tagasi. Mis siis, et tollane väljakutse mind ennast kohe veganiks ei muutnud. Sain sealt lihtsalt põnevaid retsepte ja teadmise, kuidas on võimalik taimse toiduga kõht täis saada. Nii et huvilised, vajutage SIIA.

Küsimuse juurde tagasi tulles, siis võib-olla kahetsen ka mõndasid purunenud sõprussuhteid. Inimesi, kellega enam ei oska rääkida, aga keda igatsen. Kuigi usun ka seda, et ükski suhe pole väärt arulagedat vaevanägemist. Ning mõned sõbrad tulevad su ellu, siis “kaovad” ning tulevad viie või kümne aasta pärast tagasi. Ja mõnega lihtsalt polegi enam midagi rääkida. Me kõik areneme ja kasvame erineva kiirusega ja liigume erinevates suundades.

Ilmselt kahetsen ka seda, et iseenda vastu pole osanud hea olla. Aga selle kallal teen pidevalt tööd, seega äkki õnnestub, et 80-aastaseks saades enam isegi ei mäleta sellist mõttetust.

Üldse, ma usun, et 80-aastaseks saanuna ma juba tean, et ei ole tegelikult mõtet midagi kahetseda. Igal hetkel teed sa otsuse, mis on sinu arvates (lähtudes sinu isiklikest kogemustest ja teadmistest) su jaoks just sel hetkel parim (mis muidugi pea kunagi pole tegelikult parim otsus) ja nii ongi. Keegi ei käi läbi elu, üritades võimalikult halbu otsuseid teha, et enda ja teiste elu hästi keeruliseks elada. Isegi kui mõne puhul väga tugevalt selline mulje jääb (tsau, mineviku mina!). Ja parem on midagigi otsustada ja valesti teha kui läbi elu lihtsalt hõljuda otsuste kohal, sest ei tea, mis see ikka kindlasti parim on.

*Küsimuse esitas Earthling Ed

Mis pakub mulle rahulolu tunnet?

Ma mäletan täpselt kolme erinevat olukorda aastast 2018, mil ma valasin õnnepisaraid.
Ühe korra seoses oma sõpradega, teist korda seoses oma koogiäriga ning kolmas kord oli siis kui ma vaatasin Mayat oma sõpradega mängimas.

Ehk siis suurimat rahulolu toob mulle sõpradega koos veedetud aeg, millegi loomine (eriti kui on näha, et see looming toob teisele inimesele tohutut rõõmu) ning enda pere ja lähedaste õnnelikuna nägemine.

Kui ma oleksin see inimene, kes ma tahan olla, kuidas ma käituksin?

Ma oleksin enda vastu palju-palju sõbralikum ja mõistvam.
Teeksin rohkem ja muretseksin vähem.
Ei ajaks taga täiuslikkust, lepiks hea ja väga heaga.
Lõbutseks rohkem.
Otsustaks ära, kas ma tahan meikida või ei taha ja siis oleks rahul oma otsusega.

Kas mu valikud ja teod on kooskõlas mu väärtustega?

Vaadates tagasi aasta 2018 peale, ma tunnen, et on. Me oleme perega reisinud Euroopas ringi ning kolinud teise maailma otsa. Oleme taaskord terve aasta mööda saatnud veganitena ning seeläbi säästnud sadu elusolendeid kannastustest. Oleme osavalt tarbimisrattast eemale hoidnud ning soetanud vaid vajalikke asju (mis kestavad). Natuke on imelik, et pere ja sõpradega pole saanud nii palju aega veeta kui oleks tahtnud, aga see olgu mulle siis õpetuseks, mida natuke rohkem jälgida aastal 2019. Et ei muutuks nii kaugeks ja Eestis olles ikka pingutaks veidi rohkem, et kõik inimesed ära näha ja kallistada.

Kui mu sõbrad mind kirjeldaksid, siis kuidas ma nende arvates oma aega veedan?

Nad ilmselt ütleksid, et ma söön tervislikku toitu, teen trenni kogu aeg ja seiklen rõõmsalt Mayaga. Sest seda on mu instagramist näha, eks ole. Aga tegelikult nad ilmselt ei tea, millega ma veel tegelen. Mõned teavad, kellega olen juhtunud rohkem netis jutustama. Ent jah, kuna paljud sõberid on viimasel ajal veidi kaugeks jäänud, siis teavad nemad minust ja mu tegemistest sama palju (õigemini sama vähe) kui mu blogilugejad. Suur osa muidugi ongi see sama trenn, tervislik toitumine ja Mayaga seiklemine, selles mõttes katki ega valesti polegi nagu midagi.

Mh, jõudsin juba hoogu minna, aga küsimused saidki otsa. Aga küsige enda käest ka neid küsimusi. Ma ise näiteks tundsin enne aastavahetust ennast üsna kehvasti. Mul olid ju hoopis teistugused ootused ja eesmärgid just aasta teise poole jaoks. Aga kui vaadata selle nurga alt, et mis mulle endale kõige tähtsam on, siis tegelikult on ju igati edukas aasta olnud. Võib-olla mitte sõna “edu” tavapärases mõistes ja mul pole teile ette näidata säravat saavutuste nimekirja, aga just see, et ma ju tegelikult olengi enda jaoks kõige tähtsamale keskendunud. Kuidas saab sellest mitte piisata?

Ah jaa ja igaks juhuks tõlgin avapildil oleva mõttetera ka ära siia:

“Kunagi pole liiga hilja olla see, kes iganes sa olla tahad.
Ma loodan, et sa elad elu, mille üle oled uhke
ja kui sa leiad, et sa pole selle üle uhke,
siis ma loodan, et sa oled piisavalt tugev, et otsast alustada.”
(F. Scott Fitzgerald)

Alanud aastaks aga soovin kõigile julgust, selget meelt ja järjepidevust, et ikka parem oleks oma soove ja unistusi täide viia!

Advertisements