Päkapikud meie peres sel aastal üldse ei käinudki. Kuidagi läks nii, et me ei hakanud igapäevaselt peale käima, et “Käitu nüüd ilusti, päkapikud näevad!!” ja ega me seda üleni viisakat päeva pole siin peres ammu näinud ka.

Kas see tähendab, et laps on üle käte? Ma ei tea, ma alles esimest korda olen 4-aastase ema. Aga mulle kõrvalt vaadates tundub pigem, et kui negatiivsed emotsioonid on lubatud ja neid välja näidata on veel rohkem lubatud, siis neid ka on ja neid on häälekalt ja neid on palju. Ja tubli laps ju ei “jonni”, või mis?

Et jah, tublisid lapsi meie peres jõuludel polnud (õnneks ei tulnud ükski habemega onkel küsima ka), aga üks aktiivne, vahva ja rõõmus ja igati normaalne küll.

Mul alguses oli veider, sest nägin just teiste blogijate pealt, et päkapikud toovad lastele iga päev igasugusele söödavale nännile veel lisaks mänguasju ja igasugust kraami. Tekkis ikka korraks halb tunne, et kas ma nüüd röövin lapselt imelise muinasjutu või jõulurõõmu? Samas ei oska ju puudust tunda millestki, mida pole olnud. Palju jubedam oleks olnud suure hurraaga päkapikutama hakata ja siis pooltel päevadel laps ilma jätta, nii et tal tuleks piisavalt suur hirm sisse, et ongi vagusi järgmine päev. Peaasi, et oma nänni kätte saaks.

Ma ei välista võimalust, et mõnel tulevasel aastal ikka päkapikutame, aga seekord läks niimoodi.

Ühel hetkel juhtusin lugema seda postitust ja igasugune süütunne seoses päkapikkudega kadus täiesti ära. Tõepoolest, mul polegi vaja, et Mayast kasvaks ülipüüdlik ja tubli lapse sündroomiga inimene (nagu ma ise olen vist). Selle asemel püüan tema lolluste, kavaluste ja nutuhoogude ajal alati öelda, et ma armastan teda. Noh, et selle asemel, et ainult seda välja tuua kui rõõmsaks mind teeb kui ta tubli on, tuletan meelde, et isegi kui me oleme omavahel raksu läinud ja ta käitub kohutavalt, et isegi siis ma ikka armastan teda ja ta ei peagi kogu aeg olema nii hirmus tubli. See mõjub 99% ajast nii, et ta tuleb kiirelt oma pahanduste oravaratta pealt välja. Ütleb näiteks, et oli paha tuju, kallistab vastu ja siis on juba edasi jälle see armas ja heatahtlik Maya.

“Children must never work for our love, they must rest in it” – Dr. Gordon Neufeld

Püüan alati lähtuda sellest ütlusest, mis tõlkes tähendab, et lapsed ei peaks meie armastuse nimel vaeva nägema (tublid olema) vaid nad peaksid selles puhkama.

See ei ole alati kerge ja on hetki, mil ma kindlasti libastun. Aga seletan alati lahti, vabandan kui on vaja ja armastan, armastan, armastan nii palju kui oskan ja suudan.

Eks see 24/7 koos olemine teeb selle tegelikult küllaltki keeruliseks, aga me tegime Singapuri kolides päris mitmeid valearvestusi, seega jah. Nii see elu praegu on lihtsalt. Püüame ära mahtuda ja olukorrast parima võtta ning plaanime koos järgmist sammu. Küll aastal 2019 saate näha, mis ja kus. Praegu ei tea isegi täpselt veel.

48985294_1940967212865209_8003432966367739904_n
Tegin elus esimest korda vegan verivorste ehk Sandra Vungi norivorste ja ISSAND kui head need tulid.

Nende norivorstidega on päris naljakas lugu ka, tegin neid hommikul kui Maya ja Martin alles magasid. Jõudsin retseptis selle kohani, kus pidi vorstid ahju panema ja siis käis alles peas klõps, et “oot-oot, aga meil pole ju ahju!?” 😀 Haa, katsetasin siis mikrouunis ja minu meelest täitsa toimis.

Maya ärkas üles ja küsis, mis ma teen, siis ütlesin, et vorste. Välimuse peale sain “ÕÕÕH” ja “Mina küll ei taha mingit VETIKAvorsti!!” Aga siis ma rääkisin talle, kuidas Eestis tehakse samasuguseid vorste verest. Siis ei tundunud vetikas enam üldse nii “ÕÕÕH” ja ta proovis lausa ampsu vorstist ja peale seda “proovis” veel poolteist vorsti. Need head suured, ega isegi ei jaksa üle kahe korraga süüa. Kui Martin üles ärkas, siis teatas Maya jube uhkelt, et “Näe, vaata, ma söön VETIKAvorsti!” Ja õhtul enne kui jõudsime laua katta uuris ka külmkapist, sest tema punu olevat tahtnud just kindlasti seda vetikavorsti süüa.

Vot selline vetikavorsti lugu. Ma ise olen täiesti hämmingus kui lihtsad ja head need on. Ma maitseaineid eriti ei pannudki ausalt öeldes, ainult soola ja kuivatatud maitsetaimede segu. Osad on öelnud, et see muskaatpähkel jääb kibe, mis retseptis kirjas on. Ise ei tea, pole proovinud. Aga tean, et muskaatpähkel, nelk ja kardemon on üldse sellised vürtsid, et peab väga ettevaatlikult kasutama, sest lihtne on toitu kibedaks teha kui liiga palju läheb. Pigem alati vähem kui rohkem.

Jõululaual oli meil veel kartulisalat (lõpuks ilma salatikastmeta, sest lihtsalt ei leidnud midagi, mis ei oleks kookosest või haigelt magus), hapukapsas ja jõhvikamoos, sest pohlamoosist ei näinud küll kuskil märkigi. Lisaks hunnik Ikeast ostetud piparkooke. Saime punu punni küll.

Kuigi ma seda vahepeal kaalusin, siis ilma kingitusteta meie jõulud ikkagi ei tulnud. Ma sain küpsisekarbi, sest ma ei tahtnud midagi, aga ma samas ei tahtnud, et Maya saaks kingituse ja näeks, et meie ei saa midagi. Martinile ostsin raamatu, mida ta on mitu kuud mõelnud osta, aga miskipärast ikka ei olnud jõudnud. Ja Maya sai endale kaks tõukeratast.

Miks kaks ja kuhu jäi see mina-ei-priiska-ja-ei-osta-kasutut-kraami-kokku suhtumine? No me ostsime need ühe tädi käest kasutatuna ja ta tahtis kindlasti mõlemast korraga lahti saada. Me oleksime peaaegu pidanud plaan B kasutusele võtma (sest tädi ei tahtnud meile müüa enne kui ta koduabilisel jälle tööpäev on ja tõukekad puhtaks teeb) ja olime valmis samal päeval poest uue ostma, aga mul on nii hea meel, et ei pidanud. See oleks nii mõttetu ost olnud. Isegi mitte rahalises mõttes. Uue oleks spordipoest mingi 40 dollariga kätte saanud. Lihtsalt Maya on täielik röövel ja oleks selle uue nagunii ära retsinud. Nüüd sai natuke eelretsitud tõukekad ja võib rahus nendega kihutada. Pärast saame tasuta ära anda, sest tõukekad on siin laste seas kuum kaup küll.

Aga rõõmu on NII PALJU sellest tõukekast! Maya ei suuda lõpetada sellest rääkimist, kuidas jõuluvana TEADIS, mida ta tahab jõuludeks.

Tahtis kohe õhtul pimedas mänguplatsile minna, et kõigile sõpradele rääkida. Ja kui hommikul sinna läksime, siis tegi tervele platsile tiiru peale ja rääkis kõigile suure elevusega, et ta sai päris oma tõukeka! Varem nägin teda alati oma kambajõmmide tõukekate ja ratastega mööda kihutamas, aga nüüd on tal enda oma. Igati kümesse oli tema jõulukink! Siiamaani käib mulle kõrva sosistamas suvalisel hetkel KUI rõõmsaks see teda tegi.

Ah soo ja kui mõtlete, mis pilt mul postituse esipildiks on pandud, siis see on tükike meie jõulukuusest. Jõuluvana ju ei tea, kuhu kingitusi tuua kui kuuske pole. Joonistasime kahepeale (rohkem mina küll) Mayaga kuuse ja siis ümmargused ehted kleepisime teibiga külge. Pildil on üks mu lemmikutest Maya tehtud kaunistustest – jalgpallimees palliga, kes kogemata pissis maha ja tema ees maas on nüüd pissiloik. Selline tunne, et ava või jõulukaunistuste pood, et kõigil võiks kuuse peal just selline ilutseda.

Advertisements