Koogi tegime, muide, mikrolaineahjus. Ma nüüd mõtlen, et šokolaadikooki polegi mõtet tavalises ahjus teha. Milleks küpsetada 30 minutit kui saab ka 3 minutiga hakkama.

Süda on nii paha nagu pole juba aastaid olnud. Mäletan Tartu aegadest kui klassiõega turuhoonest odavat kooki ostsime, 2 euro eest sai memmekeste käest suure kandilise tüki meekooki või Napoleoni torti. No nii suure, et oleks võinud vabalt sellega kellegi sünnipäevale minna. Peale seda käisime jõe ääres kiikumas. Elu tundus nii keeruline tol ajal (väga palju väga tiineka muresid – maailmavalu, armuvalu, reetmised, draamad ja mis kõik eks), aga need suvalised pärastlõunad panid alati aja seisma.

Sõbrad mõjuvad nii. Et aeg jääb seisma. Ja kui saad uudiseid, mille peale tahaks rongi alla hüpata, siis sõbrale rääkimine toob tagasi lootuse. Et ehk on ka see tunne mööduv, sest koos on üle elatud nii mõndagi. Ja alati on elu ikka edasi läinud ja ikka oleme kord paari aasta jooksul suutnud samal ajal samas riigis ja linnas ja toas kohtuda ning kallistada nii kõvasti, et kõigi embamata jäänud päevade eest tasa teha.

Praegu aga on küll selline tunne, et tahaks oksendada. Aga nii need jõulud käivad. Tarbi, osta, söö ja joo rohkem kui tahad või jaksad.

Meil olid tegelikult hästi nunnud jõulud (koos mõnede pisaratega) ja võib-olla ma kirjutan sellest ka millalgi. Aga praegu tahtsin lihtsalt selle koogi ja sõprade jutu siia panna. Õigemini, miski ütles, et ma teeksin blogi lahti ja kirjutaksin midagi. Nii see mul enamasti käib. Vahel harva plaanin ette, mida ma üldse öelda tahan. Eks seda ole mu postitustest näha ka, millised on suvalised heietused ja millal ma väga püüdlikult üritan mingit päris sõnumit edasi anda.

Aga mulle nii sobib ja ma eeldan, et neile ka, kes siin lugemas käivad.

Muide, vahel on mul nii hirmus mõelda, et sadu inimesi käib siin lugemas igat asja, mida ma kirjutan. Mul on lugejaid rohkem kui Facebookis sõpru ja ma olen kindel, et üle poole neist FB “sõpradest” isegi pole kordagi siin käinud. Imelik, aga mul on mugavam asju jagada siin kui Facebookis, sest siia tulevad anonüümselt (ja mu suurimaks rõõmuks mõned ka mitte nii anonüümselt) need inimesed, kes miskipärast hoolivad või tahavad teada mu käekäigust ja/või mõtetest. Facebooki koguneb aga ikka inimesi, kelle peaks nagu viisakusest vastu võtma “sõbraks” või, kellega on põgus kokkupuude olnud, aga neile ma ei viitsiks iga hetk oma mõtisklusi nina alla visata.

Isegi siin mõtlen aina tihedamini peale kirjutamist, et võib-olla see postitus peaks hoopiski parooli all olema. Isegi mitte niivõrd sellepärast, et seal alati mingeid intriige või draamat oleks. Lihtsalt. Samuti mõtlen tihti selle peale, kas mu sõnad on heaks eeskujuks? Kas mina olen heaks eeskujuks? Kas mul on üldse midagi asjalikku öelda või pläustin kogu aeg niisama suvaliselt? Vahel pole enam kindelgi, kas ma üldse oskan end eesti keeles enam väga hästi väljendada. Välismaal elamise rõõm – lõpuks ei tunne üheski keeles kirjutades end enam “kodus”.

Lisaks käib üsna tihti ikka veel südame alt jõnks läbi kui ma midagi postitan. Hirmus on olla niimoodi väljapoole avatud. Ma väga-väga tahan sellest hirmust üle olla ja võib-olla kunagi isegi päris lahti saada, aga jah.. Tahtmine olevat taevariik.

Kuna ma pole kindel, millal ma uuesti tunnen vajadust siia lehele tulla ja jõuludest rääkida, siis annan oma soovid kõik juba edasi.

Toredat ja rahulikku jõuluaega teile kõigile! Sõpradele ja tuttavatele, kaasblogijatele ja heiteritele (kui mul neid on üldse, ma tean, et blogijate FB grupis on mitmed mind ära blokkinud, aga ma ei tea, kas nad lähevad heiterite alla :D), ema sõbrannadele ja niisama uudishimulikele, enda päris elu sõpradele (mul mõned suurepärased ikka on), netisõpradele ja neile, kellega ma pole kunagi sõnagi vahetanud ei reaalselt ega virtuaalselt.

Soovin teile kõigile vaid ilusat ja head!

Advertisements