Ma kavatsen siiski järgmisel sügisel kooli minna. Mis siis, et eksamitest on 6 aastat möödas ja ma pean tegema ettevalmistusaasta ja tegelikult ma isegi ei tea veel täpselt, mida ma õppida tahan.


Tegin nimekirja sellest, milline mu tulevane töökoht peab välja nägema ning teise nimekirja sellest, milline see kindlasti ei peaks olema.

Mul oli vahepeal juba selge, mida ma tahtsin õppida – psühholoogiat. Mind väga huvitab psühholoogia. Miks inimesed tunnevad nagu nad tunnevad, miks mõtlevad, mida mõtlevad. Milline on teise inimese jaoks maailm. Milline tema ise. Ja nii edasi.

Tellisin mitu psühholoogiaalast raamatut lootuses, et teemasse sukeldumine ehk muudab mu arvamust, aga ei. Aina põnevamaks läheb. Oleks pidanud igavamad raamatud tellima vist. Üks väga hea raamat on näiteks “The Man Who Mistook His Wife for a Hat”. Piilub inmeste pähe, kel on väga veidrad neuroloogilised probleemid. Kurb ja põnev samal ajal.

Aga vaadates oma listi sellest, millist töökohta ma tahan, siis ei mängi nagu välja see psühholoogia. Mis ei tähenda, et ma seda kunagi ei õpi. Lihtsalt esiteks tahan ma kindlat töökohta. Ma olen väsinud püüdmast endale ise töökohta luua, sest tunnen, et praegu ei ole see aeg. Tegin kooke ja see oli imetore, aga kui ma mõtlen veganpagariäri loomisele (noh sellisele päris-päris, mitte kodusele eks), siis see tundub ikka väga-väga stressirohke.

Ma kannatan stressi hästi küll, aga selles ongi probleem. Taluvus on nii hea, et võin kolme inimese töö ära teha, aga kes mind peale seda tagasi kokku lapib kui ma jälle läbipõlenud olen (sest see kohe kindlasti juhtub kui pidevalt ja pikemat aega kolme inimese tööd teha)? Kui ma mingit oma asja teen, siis ma tahan seda nii täiuslikult teha, et ilmselt kaon sellesse lihtsalt ära. Ja Maya on siiski veel üsna väike ja ma tahan tema jaoks ka kohal olla ja päriselt olemas olla.

Ent kui ise enda äri pagarluse ja kooginduse vallas ei tee, siis kellegi teise juures töötades ju ka erilist midagi ei teeni ja minu silmis pole erilist võimalust arenguks enam peale teatud aega. Alguses muidugi on palju õppida ja end täiendada. Aga kellegi teise tiiva all jääb areng kinni ühel hetkel. Ma näen seda koogindust pigem hobina ja mine tea, võib-olla kui juba päris vanake olen, siis panen pisikese kodukohviku kuskil püsti ja teen vegankooke. Nunnu mõte, eks.

Blogimisega raha teenimise mõte oli mul ka kunagi täitsa olemas korraks, aga olen selle ammuilma kuskile kaugele ära visanud. Esiteks ma ju pole pea kunagi Eestis ja ma ei taha, et keegi midagi mulle teise maailma otsa hakkab saatma. Teiseks reklaami saab teha põhiliselt asjadele ja teenustele, aga mul on eluks väga vähe vaja. Ja ma ei taha innustada inimesi kulutama oma raskelt teenitud eurosid asjadele, mida neil tegelikult vaja pole. Toidublogija kuskil kindlas riigis olla (toit on ikka eluks vajalik) ja toitu reklaamida, see juba kõlab paremini, aga me ei ole kuskil kindlalt veel ja ma kirjutan eesti keeles, nii et jah. Ei. Kolmandaks mulle endale ei meeldi paksult suvalist reklaami täis blogid. Samas on mitmeid blogijaid, kes reklaamivad blogis tihti midagi/kedagi, aga see üldse ei häiri.

Kui ma nüüd mõtlen, siis näiteks NULLKULU reklaampostitusi loen ja vaatan alati huviga. Ja pea alati on reklaamitud midagi sellist, mida ma ilmselt ostaksingi kui Eestis elaksin.

Võib-olla mulle siis ei meeldi need reklaampostitused, mis ei ole kooskõlas minu vaadetega/väärtustega.

Siit kustutasin terve lõigu ära, sest läksin liiga kurjaks mõeldes igasuguste odavate, ebakvaliteetsete ja ebaeetiliste Hiinast tellitud kleitide, jalatsite jms reklaamimise peale. 

Hoopis teine asi oleks mõnele firmale blogi pidada. Enda blogist eraldi. Aga jah, mine tea, võib-olla ükspäev jõuan sinnani kui olen siin oma blogis heietades oma kirjutamisoskust piisavalt arendanud. Eks näis.

Aga praegu ma tahan mingit sellist baasvärki. Turvalisust. Et mul on alati mingi amet, mis on kindel ja töökoht, mis on kindel ja palganumber, mis on kindel. Ja, et tööle saaks kohe peale kooli lõpetamist. Mitte siis kui oled veel magistri otsa teinud või praktikal olnud kaks aastat.

Tahan tööd, mis ei tule koju kaasa ning mille kõrvalt saan enda hobidega tegeleda.

Tahan õppida eriala, mis ei piira mind. See peab olema rahvusvaheliselt tunnustatud. Et võiksime perega oma rändamist jätkata kui soov on.

Tahan ise valida oma töötunnid (või püsida tavalise 9-17 sees vähemalt), et saaksin ikka Mayaga koos aega veeta. Et ta ei peaks varahommikust hilisõhtuni lasteaias olema.

Ah jaa ja kuna Maya on juba NELI!, siis tunnen, et on eriliselt tähtis omada töökohta, kust saab piisavalt palka, et iga kuu olla valmis kooliga, huviringidega jne seotud kulutusteks.

Ja see “millist tööd ma tahan” list läheb edasi.

Kui ma olen tahtmise ja unistamise kohta midagigi õppinud, siis seda, et nad lähevad kõik täide. Kõik su soovid ja unistused täituvad. Aga kui sa päris täpselt ei tea, mida sa tahad, siis sa küll saad, mida tahtsid, aga mitte päris täpselt seda, mida tahtsid.

Praegu olen juba ühe sobiva eriala leidnud (järgmine samm on uurida, kas mul on võimalik seda ka tegelikult õppima minna ja mis selleks enne veel vaja teha on), aga mul on veel lõputu nimekiri ees, mis vajab põhjalikku läbi töötamist.

Ja ma veel arvasin juba pikemat aega, et mulle täpselt sobivat eriala/töökohta pole olemaski..

Haa!

Ma lihtsalt kunagi ei võtnud aega, et kõik kriteeriumid üles kirjutada. Seega ma lihtsalt pisteliselt uurisin koole ja erialasid ja vaatasin, millega teised tegelevad ning ütlesin kõige kohta, et “Ah, ei, see küll mu unistuste töökoht pole!”. Või siis vaatasin endast 20 aastat vanemaid ja mõtlesin “Tahaks ka sellist töökohta!”, teadvustamata endale, et selleks läks ju 7 aastat ülikoolis ja 13 aastat töökogemust samal alal, et sinna jõuda. See mind eriti edasi ei aidanud muidugi. Pigem tundus lõpuks, et mul lihtsalt pole siin maailmas oma kohta.  Lisa veel kõigele otsa see, et tegelikult tahan ju sellist töökohta, mis püsiks kõigi minu väärtuste ja põhimõtete kitsastes raamides (ja kui saab veel veganluse kasvule kaasa aidata, siis oleks eriti võimas). Selline kerge meeleheide hakkas peale vajuma.

Tegelikult ma olen elu jooksul mitmeid kordi väga kindlalt teadnud, kelleks ma saada tahan. Kõige kindlamalt lapsena, üsna kindlalt põhikoolis õppides ja sealt edasi hakkas kõik aina hägusemaks minema. Keskkoolis oli ainuke “plaan” lihtsalt ülikooli minna. Mida õppima, sellest polnud õrna aimugi. Aasta jäi vahepeal vahele ja tegin juhutöid  Eestis ja Hispaanias. Peale seda astusin ülikooli erialale, mis ei pakkunud mingit pinget (kust üsna pea ka ära tulin), sest isegi mõttetu eriala jaoks ei jagunud töö kõrvalt aega. Et jah, ma ei osanud üldse mõelda, mida ma päriselt teha tahaksin.

Lihtsalt töötasin, reisisin ja mõtlesin, et ju vist see maailma-kõige-õigem-üks-ja-ainuke miski, mida ma teha tahan, mul ühel päeval lihtsalt sähvatab peas. Või midagi sellist. Mis on kõige veidram, ma olin oma eluga rahul. Mul ei olnudki tingimata vajadust millegi kindla järele või vajadust kellekski saada või vajadust midagi suuremat korda saata. Lihtsalt tööd teha ja võimalikult palju reisida.

Aga siis tuli Maya ja minu sees hakkasid kasvama vajadused ja soovid olla heaks eeskujuks ning tekkis tahe olla parem kui see, kes ma juba olin. Ja mul on selle üle hea meel. Kui elu on kogu aeg mugav, siis me ei kasva ega arene sisemiselt. Maya sünniga muutus elu igat pidi ja kohe kindlasti palju ebamugavamaks. Aga just ebamugavus ongi see, mis mind on kõige rohkem arendanud, kasvatanud ja edasi viinud.

Nüüd olen 25 ja ma olen jõudnud sinnani, et ma tegelikult ikka veel ei tea, kelleks ma saada tahan. Aga ma tahan kindlust ja töökohta, mis mitte ei kõla lihtsalt hästi või uhkelt, vaid sobib päriselt sellega, mis inimene ma olen ja millist elu tahan elada. Praegu ja lähiaastatel. Mitte siis kui pensionile jään (hahaha nagu minuvanustel seda kunagi üldse juhtuks, eks).

Huh, ma vist võiksin sel teemal rääkima jäädagi. Nii palju igasuguseid mõtteid ja plaane on korraga peas.

Aga kellena teie mind näeksite? Mis ametid teie meelest mulle eriti sobiksid? Täitsa põnev oleks teada. Võib-olla saan paar uut mõtet, mille peale ise poleks tulnudki.

Advertisements