Küll on hea, et Bali nii populaarne koht on ja mitmed mu blogilugejad ja muud mutukad on seal varem käinud. Ubud on tõeline pärl ja tasus käia. Võib-olla lähme isegi veel korra enne tagasilendu.


Esimese bussiga me minna ei jõudnud, sest ei suutnud kuidagi ennast enne üheksat püsti ajada. Korraks mõtlesin, et ah, ei hakkagi minema, sest teise bussiga minnes jääb kohapeal meil aega vaid neli tundi. Aga samas, mida ma mõtlesin, neli tundi on 4-aastase jaoks ju terve igavik!

Bussis oli nii naljakas paar meie ees. Mees oli selline umbes 40, hästi rahulik ja rõõmsameelne. Naine oli selline kõbus 50+, aga rääkis palju ja iga asi, mida ta ütles, oli negatiivne. Teate ju küll neid “ISSAND see on niimoodi! ISSAND, ta teeb niimoodi! ISSAND, miks ma pileti sinna pean panema! ISSAND, miks juht inglise keelt paremini ei oska! ISSAND, ma kaeban nimeliselt kõigi töötajate peale! ISSAND, mu tool on nii ebamugav!” Ja mees kõrval ei teinud teist nägu ka, lihtsalt vaatas välja ja pildistas aeg-ajalt huvitavaid asju.

Mind ajas nii naerma. Mitte isegi sellepärast, et naine nii vingukott oli vaid ma nägin seal ennast. Ma küll selliste asjade peale ei vingu nii palju (Martin, ära loe ja ära hakka üldse kommenteerima eks!), aga kipun ikka see inimene olema, kelle elu on tegelikult suurepärane, aga ikka suudab üksikutele halbadele asjadele keskenduda. Õnneks mul nüüd 25 aastat aega end ja oma suhtumist treenida, et mitte veerandsaja aasta pärast uuesti Balile tulla ja iga pisiasja pärast vinguma hakata. Nagu kammon, sa oled Balil, naudi ometi!

Ja tänu sellele naisele ma ei tundnud täna kordagi, et midagi oleks valesti/halvasti või vingumist väärt. Mis siis, et näiteks Ubudi minnes bussi konditsioneer eriti ei töötanud ja ma pidin poolteist tundi Mayale õhku lehvitama. Tal läheb süda pahaks soojas sõidukis sõites ja mul on sellega juba liiga palju üliräigeid kogemusi. Käed läksid pidevalt krampi, aga vähemalt toimis ja Maya ja mina ja buss jäime kõik puhtaks. Milline võit!

Ubudi läksime üldse sealse ahvide metsa pärast. Kuigi tagantärele mõtlen, siis ei tea, kas järgmine kord enam jätaks oma kopikaid sinna. Mis siis, et ahvid olid seal nö. vabalt ja nägin mitmeid, kes käisid pargist väljas ja isegi tagasiteel nägime mitmeid pärdikuid majade katustel käimas. Keegi neid seal pargis väevõimuga ei hoidnud. Ainult puuviljadega. Ent ikka kibe maitse tuleb suhu kui loomade vahtimise eest raha võetakse kuskil. Samas jälle, kus neil muidu olla oleks? Bali nii täis kõike, et tegelikult ikkagi hea, et neile on eraldatud mingi teatud ala ja neid julgustatakse seal olema igapäevaste puuviljahunnikutega. Vist. Ma ei tea. Ma pole kindel, kas ma pooldan seda või mitte, sest ma ei tea kõiki asjaolusid. Näiteks seda, kus need ahvid oleksid kui nad seal ei oleks ja kas nende elu oleks mujal parem või halvem. Muidugi täiuslik oleks see, et igal pool on lõputu metsik ja  puutumata loodus, kus loomad rahulikult elada saavad, aga selleks on nagu natuke hilja vist.

IMG_20181202_124454
Bussiga täpselt parki ei saanud, aga tegime väikse snäkipausi ja siis kõndisime kohale 
IMG_20181202_125607
Enne ahve tervitas meid hoopis selline mehike
IMG_20181202_135330
Ei kuule, ei näe, ei räägi kurjust 
IMG_20181202_135215
Alguses ei julgenud sisse minna, siis tahtis aina uuesti ja uuesti
IMG_20181202_133020
Inimpere ja ahvipere jäid mõlemad pildile
IMG_20181202_131144
Seal üks ahvidest katsus mu koti läbi, et uurida, kas miskit head on sees
IMG_20181202_171534_583
Need emmed oma beebidega olid nii armsad lihtsalt! Me Mayaga ootasime tükk aega ja vaatasime, kuidas nad nunnusid seal. Üldse ei raatsinud mööda minna.

Edasi kõmpisime tasapisi Ubudi keskuse poole ja tee peal saime veganjäätist ja vaatasime niisama poode ja inimesi ja hulljulgeid ahve, kes mööda juhtmeid kõndisid. Üks tahtis Maya jäätise ka ära varastada, aga õnneks ta loobus kui nägi, et me polnud sellest just eriti vaimustunud.

IMG_20181202_141414
Maya arvas, et tal võiks küll kodus selline sein olla
IMG_20181202_143106
Maya tahtis sellele jumalakujule peksa anda, sest tal sai mõõt täis kõndimisest
IMG_20181202_144345
Selliseid sarnaseid hooneid, pisikesi ja suuri ja erinevaid kujusid on lihtsalt igal pool
IMG_20181202_154010
Läksime sinna alla trepist, eks. Sinna pimedusse. Ühel hetkel tunnen, et mingid asjandused võtavad jalast kinni. Seal oli terve parv prussaka ja rohutirtsu ristsugutisi, kes lendasid peale ja tõmbasid ennast nii kõvasti kinni, et sada korda pidi pealt ära lükkama enne kui õnnestus. Vedas, et ükski Maya peale ei läinud. Jooksime minema ja turbokiirusel üles tagasi.

Sattusime suvaliselt mingile ostutänavale ka, kus müüdi tegelikult jumala ägedaid asju. Tundus nagu oleks suur osa olnud käsitöö. Igasugused maskid ja puidust kujukesed. Muidugi võib-olla nad lihtsalt tundusid, aga palju kenamad asjad kui Kutas. Siin on hääääästi palju bokse ja putkasid, mis müüvad feik firmakaid ja muud mõttetust. Ubudist oleks arvatavasti midagi isegi ostnud kui Maya oleks viitsinud vaadata minuga seal pikemalt.

IMG_20181202_152519
Mõnus värviline
IMG_20181202_151922
No mis teha, kõik kutsud tahtsid pai
IMG_20181202_152219
Maya küsis ühe tädi käest, et ta pilti teeks, ei lubanud mul
IMG_20181202_152747
See on nii lahe pilt!
IMG_20181202_152504
Selliseid imeilusaid väravaid on ka nii palju Balil
IMG_20181202_161504
Kraanikauss, millest mööda astudes võid sügavikku kukkuda
IMG_20181202_161838
Väike jook veel enne bussile minekut
IMG_20181202_161845
Ei osanud selle ja eelmise pildi vahel valida
IMG_20181202_162946
Ma ja boss koduteel

Nägite, jah!? Sain ju täitsa hakkama selle “tee palju pilte” asjaga.

Advertisements