Hommikul ärkame siis kui ärkame ja kõnnime hommikusöögile. Tasty Veganit on meil hotellitoa aknast isegi näha (linnulennult oleks ta vähem kui 100m kaugusel), aga sinna kõndima peame umbes poolekilomeetrise ringiga. Täitsa paras jalutuskäik peale ärkamist.


Nüüd kaks päeva oleme Balil olnud ja igat pidi Kutas ringi kõndinud. Mere ääres sai isegi käidud ja puha. Pole siin mitte midagi hirmsat. Lausa meeldima on hakanud see linn ja sumin ja melu ja inimesed. Ja see, kuidas kõik jutkui digimuutub kui pimedaks läheb. Kuna ma ise olen nüüd palju kindlam, siis ei tiku keegi enam ligi kah. Lihtsalt on väga sõbralikud ja ütlevad tere ja valavad Maya komplimentidega üle. Nagu ikka igal pool.

IMG_20181130_152323
Rannas on liiva peal haigelt palju igasugust pisikest rämpsu, aga Mayal õnnestus merekarp ka ikka leida

Ah jaa, mere ääres oli üks selline vahejuhtum ka, et Maya märkas üht pisikest surnud kala ja hüüdis mulle. Samal ajal seal kõrval ma nägin üht suurt paksu ja ogalist surnud kala. Ja ma ei jõudnud midagi mõelda või öelda kui üks mees oma surfilauaga jooksis ja astus otse selle ümmarguse kala peale. See nägi nii rõve välja nagu oleks keegi hästi pehme ja rasvase kõhu peale astunud ja ma tundsin korraks nagu oleks keegi mulle jalaga kõhtu astunud. Nii jube oli.

Muidu oli mere ääres täitsa tore. Kuigi rahvast palju.

Basseinis ka Mayale väga meeldib ja täna sain omale kaks uut raamatut, nii et mul pole ka midagi bassu ääres pikutamise vastu enam.

IMG_20181201_161117
Sinisest 60 lk juba loetud, nii tore ja kerge lugemine ja Sacksilt olen üht raamatut lugenud ja see oli täiega hea, nii et ei saanud seda raamatut maha jätta

 

Täna võtsin jälle takso, muide, seega ei saanudki eluaegset traumat sellest taksomeeste intsidendist. Aga taksomeetrit ta ise käima ei pannud ja tahtis lihtsalt 100 000 raha küsida, aga ma ju juba teadsin paremini. Käsutasin taksomeetri käima panna ja seletasin ise väga täpselt, kuhu meil vaja minna oli. Et näidata, et ei ole tal mingit mõtet kuskil tiirutama hakata, sest küll ma juba tean neid tänavaid. Sõit maksis napilt 40 000.

Käisime siinse ala suurimas toidupoes ja üsna mõttetu käik oli. Õnneks läksime sinna jala ja teekond ise oli küllaltki põnev. Närvekõditav. Kõnniteed ju on siin olematud ja ülekäigurajad vaevumärgatavad ja sõidukijuhtide poolt täielikult ignoreeritud. Õnneks igas kohas keegi lõpuks siiski halastas.

Aga jah, poes oli veganvalik maailma kõige kesisem. Tulime koju lihtsalt mõnede puuviljadega. Mitte et puuviljadel midagi häda oleks, aga ma alati loodan midagi väga-väga põnevat võõramaa toidupoest leida. Huvitavaid eksootilistest puuviljadest krõpse jms oli küll, aga kuna ma koostist lugeda ei mõistnud ega saanud isegi aru, mis keeles see oli, siis ei hakanud ostma.

Kõige rohkem oli poes igast ninni-nänni ja suveniire. Natuke Koduekstra tunne tuli peale mööda riiuleid käies. Selline odav kräpp lihtsalt. Ei tulnud mitte mingit tunnet midagi sealt endale osta. Üldse, mida rohkem ma seda odavat jura siin ja Singapuris näen, seda vähem ma üldse tahan midagi osta. Vastik hakkab.

Eilse jalutuskäigu ajal nägime ühte imearmsat ahvikest. Ta oli umbes minu rusika suurune ja ma ei teagi, sellise süütu beebi olekuga. Ta oli kaelapidi mootorratta külge ketti pandud ühe väga rahvarohke autotee äärde. Nii kurb oli. Nii-nii kurb. Ja mulle pole ahvid kunagi sümpatiseerinud! Ma oleksin tahtnud ta sealt ära viia ja lahti lasta, aga omanik istus rahuloleva irvega seal kõrval laua taga ja jõi oma kokat.

Nii eile kui täna nägime ka hobuseid, kes turiste tõllaga veavad. Neil on siin mingid imelikud silmaklapid pähe pandud. Vist sellepärast, et nad paanikasse ei läheks sellest räigest tulede virr-varrist ja hulljulgetest mootorratturitest, kes kihutavad alati neist (ja kõigist teistest) paar sentimeetrit eemalt mööda.

IMG_20181130_155014
Ma ei tea, kas need hobused oma nina alla ka näevad, vist mitte

Ja ma hakkasin mõtlema, et kas veganitel on tõesti raske elu. Et ükskõik kuhu lähed, pead ikka ja jälle loomade piina nägema. No, ausalt öeldes ei ole päris nii. See on nagu see, et igal inimesel (okei, suuremal osal inimestest) hakkab häirekell peas tööle kui keegi väärkohtleb näiteks lapsi. Kui selle väikese ahvikese asemel oleks olnud inimlaps, siis oleks õigustatud endast väljas olla, eks. Isegi kui sa oleksid reisinud riiki, kus selline asi on näiteks lubatud.

Või nagu selle koeralihafestivaliga oli, et tegelikult pea KÕIK inimesed lääneriikides võitlesid sellele vastu ja ütlesid kui kohutav see on ja peab ära lõpetama. Aga sealihafestivalid on okei. Kuigi sead on kõrgema intelligentsusega kui koerad..

Et jah, raske pole olla vegan siin maailmas vaid raske on olla inimene, kes hoolib teistest ja märkab nõrgematele tehtud ülekohut. Sest seadusega on see kõik lubatud ja kui ma oleksin tahtnud seda ketis ahvikest või silmaklappidega hobuseid vabaks lasta, siis oleksin mina see, kes on ekstreemne. Mitte see, kes võtab loomalt vabaduse, paneb looma äärmiselt ebaloomulikku olukorda ning teenib selle pealt endale raha või saab muud moodi kasu. Või põhjustab loomale kannatusi lihtsalt, sest noh, lihtsalt.

Pealegi, kui keegi Balile minemas, siis uurige netist, paljud söögikohad müüvad koeraliha siin. Mitte koeraliha nime all muidugi. Lihtsalt kodutute koerte mürgitamine ja ma ei tea, mis viisil tapmine on siin vist ainuke võimalus värsket liha pakkuda.

Okei, rõve teema, ma olen viimased viis minutit sellise näoga siin klõpsinud nagu oleks ise seda koeraliha pidanud sööma.

Aga muidu veel reisiteemal rääkida, siis ma olen nii uhke enda üle. Ma olen terve elu olnud orienteerumises täielik tuutu-luutu ja enda kaugele nägemiseks mõeldud prillid jätsin ka maha. Aga olen siiani kõik kohad üles leidnud, kuhu oleme tahtnud minna. Loodan, et ma nüüd ei hõisanud enne õhtut, aga pagana hea tunne on.

Kui me seda reisi planeerisime, siis vaatasime hotelli just selle järgi, et vegan toidukohad oleks lähedal ja rand ka. Ja et me Mayaga saaksime lihtsalt ühes kohas paigal olla nädal aega ja võimalikult pingevabalt kahekesi selle viisapikendupuhkuse üle elada. Praegu mõtlen just, et oleks võinud ikka kaks ööd siin ja kaks ööd seal jne. Noh, järgmine kord siis. Vähemalt tean nüüd, et oskan küll Mayaga kahekesi täiesti võõras kohas reisida.

IMG_20181130_102358
Mingi suvaline klõps, hiljem sain teada, et see miskine mälestusmärk, aga kui pimedaks läheb, siis vilguvad seal tulukesed nagu oleks tegemist linna parima ööklubiga – veider!
IMG_20181201_141223
Paljud ilusad asjad, kohad, hooned on siin ära rikutud, kas sellega et on rämpsu täis või sellega, et seal on mingi räige juhtmete pundar või mõlemat

Hotell ise on täitsa viks ja viisakas. Täna käisime ujumas jälle ja üks töötaja tahtis nii väga minuga rääkida, aga ma üldse ei viitsinud. Natuke peale seda vaatasin, et OOTA MIDA, mingi mees teeb Mayast pilti kui ta ujub. Oot-oot-oot. Nii ei lähe mitte. Mees istus tagasi enda pingile ja ma olin kohe platsis, et “Kas sa tegid mu tütrest pilte just!?” Ta oli mingi “Eee, ei. Ei-ei. Ma tegin endast.” Mul oli lihtsalt mingi “Khm-khm, wat?”

Ja siis ma nägin, et tal oli veel teine kaamera, mis oli suunatud taevasse ja ta ütles, et teeb time-lapse’i õhtusest taevast. Olevat juutuuber. OKEI SIIS. Ma vannun, et mu poolpimedad silmad nägid, kuidas ta kummardus basseini kohale ja ta telefon oli kuidagi Maya poole suunatud selle enekapulgaga, aga jah, ega ma seda tõesti ei näinud, kummal pool ta telefonikaamera parasjagu töötas. Ega seda ei saagi teada. Keegi võib ju mängida ka, et teeb endast pilte, aga tegelikult irvitab sulle näkku ja teeb sinust. Aeh. Nutiajastu rõõmud.

IMG_20181130_133305
Ma mõtlesin, et jama lugu, et liivamänguasjad maha jäid, aga igal pool on ju kive ikka

Varsti peale seda läksime tuppa ja see on täiesti haige, aga ma kuidagi suutsin toakaardi pooleks murda. Nii lamp! 😀 Nagu, ma ei teadnudki, et selliseid asju juhtub. Retseptsioonitädi oli nii ebaüllatunud näoga, et ju siis on seda siiski varem ka juhtunud.

Aga jah, muidu on täitsa mõnus elu siin Balil. Koristama ei pea, süüa tegema ei pea, kõik inimesed on sõbralikud ja rõõmsad. Ilm on siiani super olnud. Vahepeal viskab pisikest vihma, aga meil vihmavari õnneks alati õigel ajal kaasas olnud. Et jah, algus oli väga vähetõotav, aga sain sellest üle ja tegelikult on ikka äge küll!

Ja paljud on tahtnud, et ma hästi palju pilte teeks, aga 1) teed on nii kitsad, et ma pigem hoian Mayal käest kinni kui pildistan; 2) Maya ei taha endast eriti pilte (ainult vahel ja tavaliselt kuskil megalambis kohas näiteks prügikasti taustal) ja siis ma ei viitsi ilma temata ka asjadest pilte teha, sest noh mu jaoks veits igavad need pildid, kus kedagi peal pole ja 3) mul läks kolmas asi meelest ära. Aga kui ma ükspäev võtan omaette eesmärgiks teile rohkem lahedaid pilte teha (mingipäev kui igav hakkab), küll siis neid tuleb blogisse ka.

IMG_20181130_161110
Ah mis ma üldse ise hakkan tegelikult, lasen Mayal teile pilte teha parem
IMG_20181130_163502
niisama
Advertisements